Lõbusõidud viikingilaevaga ”Turm”

Allikas: Olev Mihkelmaa

Ajaloolised laevad

Tänu pikale rannajoonele ja laevaehituseks sobilike mändide rohkusele on eestlased läbi aegade olnud vaprad meresõitjad ja head laevaehitajad. Eestimaa on imeline ka mere poolt vaadatuna! Kõige parem on seda nautida vana purjelaeva pardal, mis kulgeb ruttamata tasases merekohinas oma teed. Avasta meie rikkalikku merekultuuri ajalooliste laevadega sõites – need seilavad kõikjal Eestis!

Peale laevasõidu on põnev osaleda iidset paadivalmistamise kunsti tutvustavas laagris või väisata Tallinna merepäevi ja Saaremaa merenädalat, kus näed ajaloolisi laevu ka naaberriikidest. Augusti lõpus muinastulede ööl, kui Läänemere kaldal süüdatakse lõkked merele jäänute mälestuseks ja mererahva ühtsuse näitamiseks, on purjeretkel olijatele elamus garanteeritud.

Kui pikk peab olema laeva eluiga, et seda lugeda ajalooliseks laevaks? Reisilaeva vanus peab ületama 35 aastat, teistel laevadel 40 aastat ning tehtud ei tohi olla olulisi ümberehitusi. Siiski ei loeta sellisteks alusteks kauba- ja kalalaevu, mille põhisõidud toimuvad kohalikust rannasõidu piirkonnast väljaspool.

Kuni 1830. aastani oli lubatud laevu omada ainult mõisnikel ja kaupmeestel, alles nüüd võisid neid ehitada ka talupojad. Kuna laeva ehitamine ei ole odav, siis oli paljudel raskusi vajaliku kapitali kokkusaamisega. Alles peale Krimmi sõja lõppu 1856.aastal pandi paika esimesed ühemastiliste aluste kiilud.

Puulaevade ehitamise kõrgaeg Eestis oli 1875–1902, sel ajal ehitati Eesti-, Liivi- ja Kuramaa randades 318 väiksemat rannasõidu purjekat ning kaugemateks sõitudeks 320 suuremat purjelaeva. Tollased väiksemad laevad olid ühemastilised ja nendega veeti suurematesse linnadesse küttepuid. Siit tuli ka nende rahvakeelne nimetus – halulaevad. Linnast tagasi tulles võeti kohalikele kaupmeestele kaasa kõikvõimalikke vajalikke kaupu, näiteks katusekive, plekki, naelu, soola, rauda, jahu, heeringat, Rootsist toodi malmkatlaid ja kirveid, Gotlandist käiakive. Ööpimeduse varjus toimus salapiirituse laadimine ja vedamine.  

Suuremaid kahemastilisi purjelaevu kasutati juba kaubalaevadena. Kaupmehed pidasid endal 2–3 laeva koos talupoegadest koosneva meeskonnaga. Kaupu toodi suurematest lähikonna linnadest – Tallinnast, Riiast, Helsingist ning mujalt Soomest ja Rootsist, aga ka Põhja-Saksamaalt. Talvel seisid laevad sadamas ning sõite ei toimunud.

Kolmemastilisi laevu kasutati Eestist ja Soomest metsamaterjali vedamiseks Taani või üle Põhjamere Lääne-Euroopasse. Sealt toodi kaasa soola, kivisütt ja teisi puistekaupu. Suuremad ja vastupidavamad sellistest laevadest ületasid ka Atlandi ning tegelesid talvisel ajal kaubavedudega soojematel meredel. Nii toodi Argentiinast Vene nahavabrikutele loomanahku, Saksa põllupidajatele Tšiilist salpeetrit, Inglise mööblitegijatele punast puud jne.  

Kohalikud aurikud vedasid eelmise sajandivahetuse paiku nii reisijaid kui kaupu Riiga, Peterburi, Kuressaarde, Paldiskisse ning muidugi saarte ja mandri vahel.

Tore, et meil on säilinud hulganisti vanu laevu kui meie rahvusliku merekultuuri pärandi aardeid.

Tule pardale ja saa osa Eesti merenduse ajaloost!

Kuhu minna ja mida teha
Uudiskiri