Rannarootslased Eesti läänerannikul

Foto: Visit Estonia

Rannarootslased Eesti läänerannikul

Autor:

Kaire Reiljan


Killuke Skandinaaviat Eesti läänerannikul

Enne Teist maailmasõda kõlas Eesti läänerannikul ja saartel eesti ja saksa keele kõrval ka rootsi keel – sealsed elanikud olid eestirootslased, keda nende rannikuäärse asupaiga tõttu nimetati ka rannarootslasteks. Rannarootslaste peamised asualad olid Ruhnu ja Vormsi saar, Pakri saared, Noarootsi poolsaar, Riguldi ja Osmussaar. Rootslasi elas ka Vihterpalus ja Naissaarel, kuid seal olid nad 1930. aastateks hakanud eestlastega segunema nagu oli rootsi asustus selleks ajaks juba kadunud Hiiumaal ehk Dagöl. Rannarootslased ise nimetasid oma kodukanti Aibolandiks.

Kui tänapäevase rootsi keele oskaja oleks eestirootslaste sekka sattunud, siis poleks ta nende jutust suuremat aru saanud, sest nad rääkisid keelt, mis 700 aastat oli siin Eestimaa serva peal omasoodu arenenud.


Kes on rannarootslased?

Millal täpselt rootslased Eesti rannikule elama asusid, pole päris selge. Esimest korda on neid mainitud Haapsalu linnaõiguses aastal 1294. Uusim teooria räägib aga, et rootslased võisid Rootsi suuruselt teiselt saarelt Ölandilt Vormsile ümber asuda juba 13. sajandi alguses. Üsna kindel on aga see, et rootslaste tulek Eesti rannikualale ja saartele oli kõrgemalt poolt korraldatud – sellest annab tunnistust nn rootsi õigus, mille alusel rootslased siin elasid. Rootsi õiguse järgi olid rootslased isiklikult vabad ja neil oli rohkem õigusi kui pärisorjastatud eestlastel.

Rannarootslased olid lihtsad kalurid, karjakasvatajad ja põlluharijad, nii palju kui kivisel maal põldu harida andis. Seda, mis põld andis, müüdi Stockholmi, Turu ja Helsingi turgudel. Ruhnlased olid tuntud ka kui hülgekütid. Eestirootslaste hulgast võrsus meresõitjaid ja laevaehitajaid ning siiani seilab Eesti vetes Riguldis, Spithami külas ehitatud kaljas Hoppet, mis on ühtlasi vanim säilinud Eestis ehitatud purjelaev.  

Ruhnu saar

Foto: Danel Rinaldo, Visit Estonia

Rannarootslaste rahvariided erinesid oma mustade plisseeritud seelikute poolest selgelt eestlaste rahvarõivastest. Ruhnus ja Vormsil kandsid naised rahvarõivaid igapäevaselt veel 1930. aastatel. Rootslaste aja Eestimaal lõpetas II maailmasõda. 1943-1944. aastal lahkus suurem osa rannarootslastest Eestist tagasi emamaale Rootsi. Siiani aga annavad rootslaste 700aastasest ajaloost Eestis tunnistust rootsikeelsed kohanimed Eesti rannikul ja saartel.


Rannarootslastega seotud vaatamisväärsused

Rannarootslaste elust ja ajaloost ülevaate saamiseks võiks alustada Haapsalus asuvast Rannarootsi muuseumist. Muuseumi üheks ehteks on 20 meetri pikkune rannavaip – muuseumitöötajate ja neljapäeviti muuseumis kogunevate nn neljapäevamemmede tikitud vaip, mis valmis Rootsi kuninga külaskäiguks 2002. aastal. See pole olnud esimene ega viimane Rootsi kuningapere visiit Eestisse. Praegune kuningas Carl XVI Gustaf käis esimest korda Eestis 1992. aastal ning tema tütar, kroonprintsess Victoria külastas 2018. aasta suvel Eestit, osaledes Naissaare püha Maarja kabeli taaspühitsemisel. Läbi aegade on rannarootsi talupoegadel olnud komme Rootsi kuningale kaebekirju kirjutada kui mõisnikud nende õiguste ja vabaduste kallale kippusid. Viimati käisid eestirootslased kuningale kirja viimas 2013. aastal. Siis, tõsi küll, polnud enam tegemist kaebekirjaga, vaid pigem tervitusega, mille anti teada, kuidas rannarootslaste käsi Eestis käinud on.       

Haapsalut on nimetatud eestirootslaste pealinnaks, sest peamised rannarootslaste asualad asusid just Haapsalu ümbruses. Lisaks rannarootslastele seob Haapsalut Rootsiga seegi, et siin veetis oma lapsepõlve Ilon Wikland, kes on tuntuks saanud Astrid Lindgreni raamatute illustraatorina. Ilon Wiklandi auks on nüüd Haapsalus galerii ja peamiselt lastele mõeldud tegevuskeskus Iloni Imedemaa.

Vormsi saarel, mis rootsi keeles kannab nime Ormsö, püüavad pilku rõngasristid kalmistul. Sellist hulka rõngasriste (350 tk) nagu Vormsi kalmistul ei kohta mitte kusagil mujal. Vormsi keskaegse Püha Olavi kiriku ja kalmistu vahel on Eesti üks väheseid Vabadussõjas langenute mälestusmärke, mida nõukogude okupatsiooni ajal ei hävitatud. Ilmselt oli põhjuseks see, et mälestuskivi tekst on kirjutatud rootsi keeles ja saarele saabunud võõrvõimud ei saanud aru, millega tegemist. Vormsirootslaste elust saarel annab aimu kodukanditalu Svibys, kus Vormsi kodukandiühingu eestvõttel on sisse seatud väike muuseum.

Kalurineiud Vormsis Diby jaanitulel

Foto: Henry Viiret

Noarootsist, mis rootsi keeles kannab nime Nuckö, sai 20. sajandi alguses rannarootslaste keskus – seal asutati kõik tähtsamad eestirootslaste organisatsioonid. Noarootsi keskuses asuvas Pürksi mõisas tegutses 1920.-1930. aastatel rootsikeelne Pürksi rahvaülikool, kus eestirootsi noored omandasid teadmisi moodsast põllumajandusest ja kodundusest. Noarootsi kirikust üle tee asuv pastoraat on aga üks vanemaid puithooneid Eestis.

Villa Hansoni külalistemaja Noarootsis

Foto: Sven Arbet

Noarootsi juurde kuulub ka Osmussaar, mille rootsikeelne nimi Odensholm on legendi järgi pärit sellest, et skandinaavlaste muinasjumal Odin olevat sinna surema lennanud. Seitse Osmussaare perekonda pidid oma saare aga loovutama 1939. aastal, kui sinna Nõukogude sõjaväebaasid pidi rajatama. Nüüd on osmussaarlaste järeltulijad korrastanud Jeesuse kabeli varemed, et seal suviti vabaõhu jumalateenistusi pidada.   

Nii nagu Osmussaarel pole ka Suur- ja Väike-Pakril (Stora- och Lilla-Rågö) rannarootslaste asustusest säilinud muud kui varemed. Pakri saartel andis hävingusse oma osa see, et neid kasutati Nõukogude ajal õppepommitamise polügoonina. Mitukümmend aastat inimasustuseta Osmussaar ja Pakri saared on nüüd aga taas asustatud.  

Kõige kaugemal, Riia lahes, asub Ruhnu saar ehk Runö, mis Läti rannikule on lähemal kui Eesti rannikule. Legendi järgi said ruhnurootslased 1920. aastatel valida, kas nad tahavad kuuluda Eesti või Läti riigi alla. Eesti kasuks kallutasid otsuse hülged ja naised. Ruhnlased olid nimelt hülgekütid ja paremad hülgepiirkonnad jäid just Eesti poolele. Samuti jäid Eesti poolele teised rannarootsi alad, kust sai käia naist võtmas. Vaatamata Ruhnu saare väiksusele on seal tervenisti kaks kirikut, mis tihedalt üksteise kõrval seisavad. Neist 17. sajandil ehitatud puukirik on vanim säilinud puidust kirik Eestis. Kui see aga ruhnlastele väikseks jäi, ehitati 20. sajandi alguses kõrvale kivikirik. Kirikaias kohtab omapäraseid nn katusega riste, mille puhul oskaja silm saab aru, kas risti alla on maetud naine või mees. Ruhnu viimane algselt säilinud talukompleks, Korsi talu, mille ruhnurootslane Tomas Dreijer 2008. aastal Eesti riigile kinkis, on nüüd külastajaile avatud.

Korsi talu Ruhnu saarel

Foto: Ruhnu muuseum

Tänapäeval on Rannarootsi muuseumi kõrval eestirootslaste kohtumispaigaks Tallinna vanalinnas asuv Rootsi-Mihkli kirik. Nõukogude ajal spordisaalina kasutatud pühakoda on kirikuna taastatud ja igal pühapäeval toimuvad seal rootsikeelsed jumalateenistused. Kiriku juures on ka väike muuseum, kus saab näha kirikuvarasid, mille rootslased 1944. aastal lahkudes kaasa võtsid ja mis nüüd on kodumaale tagasi toodud.


Tegelikult pole aga rootsi keel eestirootslaste lahkumisega sõja jalust Eestis päris ära kadunud. Suviti kohtab rannarootslaste kunagistes elupaikades nende järeltulijaid, kes tagastatud maadele on ehitanud oma suvemajad. Mõned rootslaste järeltulijad on ka päriselt Eestisse tagasi kolinud. 

Viimati muudetud: 08.11.2018

Teema: Lääne-Eesti, Saared, Kultuur ja Ajalugu

Soovitame