Ameeriklase kogemuslugu Soomaa viiendal aastaajal

Ameerika Ühendriikidest pärit Hillary Millan elab juba mitu aastat Eestis. Tema, nagu ka teiste välismaalaste jaoks on Eesti viies aastaaeg eksootiline nähtus, mida ta tahtis oma silmaga kogeda. Ühel ilusal kevadpäeval võttiski ta suuna Soomaa poole ja tegi sellest kokkuvõtte. Loe ja ela kaasa!

"Hallpea-rähn," ütles Soomaa rahvuspargi mitteametlik suursaadik Aivar Ruukel. Ta peatus, et kuulata toksivat häält. Vaatasin üles paljaste puude poole ja pingutasin, et heli allikat leida. Peale rähni ja Saarisoo talu taga kulgeva jõe oli kõik vaikne. Aivar tuli minuga rännakule kaasa, et saaksin viiendast hooajast põhjaliku ja emotsiooniderohke ülevaate.

Kevadel (märtsi lõpus või aprilli alguses) ja sügisel ajavad neli suurt Soomaal asuvat jõge üle kallaste, uputades sealsed niidud ja metsad. Maastik muutub hiiglaslikuks madalaks järveks, millest kasvavad välja puud ja põõsad. Sel ajal on maastikul paadiga kulgemine omaette elamus, sest pääseb ligi paikadesse, kuhu jalgsi iialgi ei satuks.

Taevas oli hall, kuigi prognoos lubas hiljem päikest. Aivar otsustas, et teeme kanuumatka pärastlõunal, et päike meid ka paadis olles veidi soojendaks. Seal, niitude ja metsade vahel tunneb Aivar end kõige kodusemalt, ehkki tema päevad on sageli täis Zoomi-kõnesid ja konverentse. Ta kolis Soomaale 40 aastat tagasi, mil oli kõigest 12-aastane. Tema õde ja ema elavad tänaseni seal. Nende kodumaja, Saarisoo talu, ongi meie esimene peatuspaik ning seni, kuni päikest ootame, teeb Aivar mulle tiiru töökojas, kus tal on käimas haabja ehitus – Eesti traditsiooniline ühepuupaat, mis kanti tänu Aivari initsiatiivile ka UNESCO kultuuripärandi nimekirja.

Soomaal hoitakse traditsioone elus

Haabjas ehk ühepuupaat oli kunagi levinud kogu Euroopas, kuid Eesti on ainus koht Euroopa Liidus, kus seda praktikat siiani elus hoitakse. Ning Aivar on Eestis üks vähestest, kellel veel on nende paatide valmistamiseks vajalikud oskused.

See sajanditevanune traditsioon sattus Nõukogude okupatsiooni ajal ohtu. Soomaa ja lähiümbruse elanikud küüditati Siberisse, väikemaaomanikud sunniti kolhoosi. Kaasaegsed kanuud muutusid kättesaadavaks ning justkui kadus vajadus haabjate järele. Tänu Aivarile on see traditsioon aga taas ellu ärganud – nüüd annab ta paadi ehitamise tehnikat edasi noorematele põlvedele ja korraldab huvilistele töötubasid.

Traditsioonid muutuvad ajas. Kui Aivar 90ndatel veel õppis, lubati paatide kallal töötada vaid meestel – väidetavalt tõmbasid naised ligi "kurja silma". Ka naismadruseid peeti kunagi halvaks endeks. Nüüd on need uskumused jäänud minevikku – Aivari õde Juta Pertel on esimese naisena Eestis haabja valmis ehitanud.

Tänapäeval kasutatakse massiivsete puutüvede õõnestamiseks juba elektritööriistu, kuid üks osa haabja ehitamise protsessist on sama, mis ta on olnud sadu aastaid – paadi laiendamine. Pärast puidu pehmendamist kuumuse ja veega torgatakse korpusesse pulgad, et ava järk-järgult laiendada. "Vaatamata Eesti digitaalriigi mainele sellise protsessi jaoks äppi ega AI-tööriista pole," ütles Aivar muigega.

Vaata haabja ehitamise lugu

Algab sõit Eesti Amazonasesse

Nagu ennustatud, tuli päike välja. Taevas oli helesinine, hommikust oli jäänud kõigest paar valget pilve. Puhus kerge tuul ja tulvavesi sädeles nagu mahavalgunud litrid. Istusin kanuu vööris, Aivar ahtris, et meid paremini üle vee tüürida.

Aivar kutsub üleujutatud parki Amazonaseks – ehkki samanimeline jõgi on 150 korda suurem kui kogu Eesti riik. Aerutasime veest välja tõusvate puude vahel. See oli eksootiline – ma polnud kunagi midagi sellist kogenud, vesi oli peegelsile ja kõik üle veepiiri peegeldus ideaalselt. Kui päikesevalgus põrkas veest tagasi puude peale, tekkis sellest laiguline helendus, mis puud imeilusaks manas.

Metsaalusest veest kerkisid välja oksad, põõsad, pikk pilliroog ja kõrrelised, kraapides kanuu põhja. Aeg-ajalt põrkasime vastu ujuvaid kasepalke. Mõlad sukeldusid õrna rütmilise pritsimisega vette ja sealt välja. Ma kallutasin pead, et seda heli paremini tabada – sellest on möödas aastaid kui viimati nii imelist häält kuulsin. Ei mingit linnulaulu, kuigi Aivar ütles, et hommikuti võib tiivulisi rohkem kuulda. Ei mingeid sumisevaid sääski ega tuult, kui hõljume seal puude vahel. Lihtsalt vaikus.

Lähenesime 100-aastastele haavapuudele. Aivar oli elevil, kuna polnud kunagi täpselt selles kohas metsas käinud. Ta tegi massiivsetest tüvedest pilte ja ütles, et tuleb tagasi talvel, kui saab metsas matkata. Sirutasin käe, et silitada ühe puu all olevat käsnalist rohelist sammalt. See nägi välja paljas ja krussis, nagu oleks surnud. Aivari sõnul on puu ka surnuna elus – see on koduks sadadele teistele liikidele.

Kas oled Soomaal käinud või plaanid sinna minna?

Vaikus. Vaikne vesi. Puude paljad hallid oksad. Külmade jalgade ja külmade põskedega istusime kanuus. Soomaa rahvuspark viiendal aastaajal ei sobi kõigile ja see teebki sellest jätkusuutliku reisikogemuse. Tihedal nädalavahetusel ootavad Aivar ja tema äripartner Algis Martsoo parki ligi 300 külastajat. Ehkki on ka teisi, kes ekskursioone ja kanuude rentimist pakuvad, on veeväljad üldjuhul piisavalt inimtühjad, eriti kui lähed nädala sees.

Soomaa viienda aastaaja kogemiseks tuleb olla paindlik ja lähtuda vee meeleolust. Kuigi üleujutus toimub igal kevadel, on võimatu teada täpset kuupäeva rohkem kui paar päeva ette.

Päeva lõpuks oli mul isegi talvevarustuses külm. Veelt tagasi jõudes läksin Soomaa puhkeküla sauna, mis oli täiesti minu päralt. Enne magamaminekut astusin õue, et vaadata pilvedeta taeva tähti.

Ärkasin hommikul selle peale, et üks lind mu akna taga puu otsas siristas. Sadas lund ja kogu maastik oli valge. Mässisin end teki sisse ja lisasin järgmise talve reisinimekirja tõukekelgumatka Soomaal.