Mütoloogiline looduspuhkus nähtamatute kaaslastega

Allikas: Britt Samoson

Mütoloogiline looduspuhkus nähtamatute kaaslastega

Allikas: Britt Samoson

  • Hiid Allikas: Britt Samoson
  • Allikaravitseja Allikas: Britt Samoson
  • Kivialune Allikas: Britt Samoson
  • Metsik Allikas: Britt Samoson
  • Näkk Allikas: Britt Samoson
  • Soovana Allikas: Britt Samoson
  • Saarevaht Allikas: Britt Samoson
  • Murumemm Allikas: Britt Samoson
  • Ahti Allikas: Britt Samoson
  • Eesti pühapaigad Allikas: Ahto Kaasik

Autor:

Piret MalvHendrik Relve mütoloogiliste tegelaste kirjelduse ja Britt Samosoni illustratsioonide põhjal

Eesti on parimaid paiku maailmas, kus nautida looduspuhkust. Meie Šveitsi-suurusel maal on inimesi kuus korda vähem, ligi pool maast on kaetud metsaga ning terve viiendiku moodustavad kaitsealad. Tundub paljulubavana, et täiesti omaette rahus akusid laadida? Ettevaatust, sa pole siiski üksi!

Sinu saatjaks on olend, kes ei sarnane kolleegiga kõrvallauast ega tüütu juhututtavaga supermarketi kassasabast. Pigem võiks teda võrrelda salapärase naabriga, kes sind silmanurgast jälgib ja julgustavalt naeratab, kui oled just uude majja sisse kolinud ja tundmatutes oludes veel ettevaatlikult liigud. Eesti folkloorist pärit tegelaskujud annavad tunnistust kunagisest elulaadist ja sellest, et meil on endiselt küllaga puhast loodust, milles neid mütoloogilisi olendeid tänagi häirimatult tegutsemas ja meid saatmas võib kujutleda.

Jalutuskäik metsas

Looduspuhkusel metsas on sinu kaaslaseks mütoloogiline Metsik. Metshaldjas on üks korduvamaid tegelasi Eesti rahvajuttudes ja vanad eestlased uskusid metshaldjaid elavat kõikjal, kus ümberringi puud – alates madalatest soometsadest ja lõpetades vägevate okaspuulaantega.

Metshaldjas

Rahvajutud räägivad metshaldjast kui pikajuukselisest noorest naisest, kes kannab pikka kleiti, mille värv sõltub aastaajast: kevadel ja suvel roheline, sügisel kirju, talvel valge. Õhuline olend käib alati paljajalu, isegi lumes. Pikkadesse heledatesse juustesse on põimitud lilli, lehti ja marjataimi.

Foto: Siiri Kumari

Enamasti ilmub metshaldjas inimese ette metsloomana, linnu või uhke puuna. Jälgi oma ümbrust: kui puu oksad meenutavad inimkäsi või pikad samblikud tuules lehvivaid juukseid, on metshaldjas sinu läheduses. Haavapuuks moondununa sahistab Metshaldjas lehti nii, et inimene arvab sealt kuulvat sõnu; linnuna laulab nii, et inimesele tundub, et ta mõistab seda laulu. Haldjale kõige meelepärasem on tasakaal: et metsa ei tabaks tulekahjud ja raied, loomi ja taimi haigused ning et metsa ei asuks elama võõraid olendeid, kes võtavad võimust. Neid, kellel kurjad kavatsused, on Metshaldjal tavaks eksitada.

Erilised metsad

Pisike Abruka saar oma laialehiste salumetsadega on eriline koht, kus mühklikel ja okslikel pärnadel võib ette kujutada inimeste käsi ja nägusid ning matkates lähevad mõtted pigem mõnele muinasjutumetsale, olgu selleks siis Harry Potteri võlurite kooli ümbrus, Kääbiku seikluste laaned või Grimmide muinasjuttude metsad alates "Hansust ja Gretest" ja lõpetades "Lumivalgekesega".

Foto: abruka.ee

Metsaga kaetud künkaid eelistab Hiid, kelle juured Eesti folklooris on seotud pühade hiiepaikadega. Hiid võiski olla hiie valitseja nimi. See hiiglase kasvu haldjas armastab suhelda. Ringi liikudes räägib ta madalal võimukal häälel inimestega inimkeelt, lindude-loomadega nende keelt. Ta suudab end moondada ka looduse osaks, näiteks kõrgeks puuks, mille kasv ületab kõiki teisi, või isapõdraks, kes on kasvult üle igast päris põdrast. Kui Hiiule tundub, et mäge, mida ta kaitseb, ei ähvarda lähemal ajal ükski oht, võib ta uinuda lausa mitmeks aastaks. Siis moondab ta end künkaks või hiigelsuureks kivirahnuks, et keegi teda sel ajal ära ei tunneks ega kahjustada ei saaks.

Rabaretk

Rabamatk kuulub Eesti matkaelamuste paremiku hulka. Hea rabamatka osaks on ujumine rabajärves ning sinikate, jõhvikate, pohlade ja mustikate noppimine. Elamus pole täielik, kui ei ole võetud aega, et jälgida rabas päikesetõusu või -loojangut, mis on Eesti rabas kaunimaid vaatepilte ja tänuväärne aines kirglikele fotograafidele.

Õhtud ja hommikud rabas

Maastikku kujundab mütoloogiline Soovana, kelle liikumine meenutab soo kohal hõljuvat udu.

Foto: Mariann Rea

Uduvoo, puu või rabamättana ilmub matkaja ette Soovana. Puul on siis eriskummaline kuju, uduvoog on mingi olendi kontuuridega või rabamätas eriliselt pilkupüüdev. Näiteks kui rabamättal on ebatavaliselt palju jõhvikaid, siis see võib olla tunnuseks, et tegemist on Soovanaga, kelle juustes kasvavad marjad. Sellisesse seisundisse moondunud soohaldjat ei tohi häirida, sest tal on nukruseperiood ja häirimine, kas või ühe jõhvika noppimine, võib teda vihastada nii, et ta reageerib ettearvamatult.

Puhkus talus

Eestis on alles üsna noored täiskasvanud need inimesed, kelle kõik suvevaheajad nägid välja nagu idüll vabaõhumuuseumis. Nende vanaisad kütsid hariliku asjana laupäeviti UNESCO kultuuripärandi hulka kuuluvat isiklikku ehtsat suitsusauna, vanaema pügas lambaid, ketras ise villa ja kudus vanade mustritega käpikuid, nad ise otsisid maale jõudes kohe võilillelehti, et vaadata, kuidas need hirmuäratava kiirusega küülikute ägedalt liikuvate ninade alla kadusid. Nende lastel omakorda on juba linnavanaemad, kes koovad küll ise kampsunit, kuid karjamaale enam lapselapsega ei lähe, ning linnavanaisad, kes teevad küll lastega puutööd, kuid hobust ette ei rakenda. Selleks on nüüd erilised puhketalud, kus vanad tööriistad ja -võtted on kokku kogutud ja nendega praegusi lapsi igal sammul üllatatakse.

Talulähedastel põldudel ja heinamaadel on haldjaks Murumemm (Murueit). Erinevalt soo- ja metsahaldjatest meeldib talle väga viibida seltskonnas, tunda huvi inimeste käekäigu vastu ja jagada vanu rahvatarkusi. Talle meeldib koos tegutsemine, olgu see siis töö või lahe ajaviide. Talgutel on ta väsimatu. Jõudehetkel meeldib talle üle kõige tantsida. Kui ta märkab, et on sattunud teiste tähelepanu keskpunkti, siis võib tants muutuda päris ebamaiseks. Jälgi mõnel suvisel simmanil pidulisi, on üsna tõenäoline, et mõnes tantsijas võib haldjat kahtlustada.

Küla- ja talukiiged

Kui inimesed on hoos, põhjamaine saun köeb ja hein on värskelt niidetud, võib kindel olla, et läheduses viibib ka Murueit.

Foto: Mart Vares

Liivakivi ja pankrannik

Kui teistes Põhjamaades paljastub teede kõrval graniit, siis väikeses Eestis saab vaadata kaht täiesti eri moodi kivimit. Vähe sellest, need kivimid kujundavad täiesti eri moel ka matkalise teekonda. Põhja-Eesti pankrannik teeb ilusaks romantiliste puhkajate elu, pakkudes parimaid vaateid merele. Lõuna-Eesti müürina kõrged liivakivikaldad kitsaste looklevate jõgedega tagavad kena kulgemise kanuuga. 

Silmapaistvate kivide läheduses tasub mõelda Kivialusele. See üleloomulik olend armastab vaikust ja võib päevade kaupa püsida liikumatuna. Ümbritsevate kividega ühte sulanult mõjub ta nagu kivirahn ning teda on olendiks raske pidada. Kivikoopas püsib ta alati selle kõige pimedamas osas. Kui ta tahab üles näidata oma vastumeelsust ja soovimatut võõrast kiiresti peletada, siis laseb ta oma asukohast veerema mõne parajalt suure kivi, mis küll kutsumata külalist ei taba ega vigasta, kuid tekitab temas tõsise hirmutunde. Koopas võib ta vajadusel esile kutsuda kerge varingu, mis samuti sissetungija kiiresti minema peletab.

Taevaskoda

Lõuna-Eesti liivakivimustreid uurides tasub tähele panna, kas kivi silueti sarnasus inimese keha või inimnäoga ei reeda mitte Kivialust.

Foto: Tiit Mõtus

Jõel, järvel, allikal

Eestis on umbes 1000 looduslikku järve ning üle 7000 jõe ja oja, kus puhkusevõimalustest juba puudu ei tule. Eesti suurima ja Euroopa suuruselt viienda järve Peipsi kaldad on kohati äravahetamiseni sarnased kõige kaunima mererannaga ja seeõttu väga sobilikud rannapuhkuseks. Nii järvedel kui ka jõgedel seilavad ajaloolised laevad. Eesti pikimal, 162 km pikkusel Võhandu jõel toimub kevaditi, kui jõgi on muutunud kärestikuliseks, aerutamismaraton. Iidse tervisliku kombe põneva ja sportliku variatsioonina ujuvad jõgedel parvesaunad.

Kõiki neid mõnusaid puhkusevõimalusi nautides tuleb arvestada, et jõgedel ja järvedel tegutseb Näkk, kes näitab end tavaliselt noore kalasabalise naisena. Olles uudishimulik, hoidub ta siiski pealetükkivusest ja eksponeerib end nii, et äratab huvi läheneda. Kui partner huvi ei näita, katkestab edev Näkk suhtluse ja kaob kähku või käitub solvavalt ja mossitab. Eriti aktiivne on Näkk jaanipäeva paiku, poetades end malbe tütarlapsena piduliste sekka ja nautides tähelepanu: ta tantsib hästi, on seltskondlik ja lõbus. Kuid tema ainus eesmärk on leida keegi, kes täielikult alluks tema võludele. Sellise inimese meelitab ta oma koduse veekogu juurde ja proovib vette kaasa viia. Vahel võib meeldiv suhtlus areneda kriiskamiseks, küünistamiseks ja näpistamiseks.

Allikaravitseja on kauni noore naise kujuga haldjas, kel on Näkiga võrreldes siiski paremad kavatsused - tervist parandada. Kui matkates hoolikalt silmitseda veekogu põhja, kust liiva seest allikaid pulbitseb, võtavad liivakogumid justkui inimkeha piirjooni. Samuti võivad allikast peegelduvad ümbritsevate puude ja põõsaste kujutised hetkeks inimese kuju võtta. Selgemalt ilmutab haldjas end siis, kui teha rituaal, mis allikate juures on kombeks olnud. Näiteks heita allika põhja münt, nimetada mure ja paluda haiguse vastu abi. Eriti meeldib haldjale, kui vee sisse kraabitakse hõbedapuru. Siis võib ta end oma hõljuvate liigutustega üleni näidata ja öelda, kuidas allikavett raviks kasutada. Hääl on nii õrn, et tundub pigem kujutlusena inimese peas. Allikaveega näo loputamine parandab nägemist ning haige koha kastmine kiirendab tervenemist. Isegi kui inimene pole haige, tasub sõõm vett rüübata ja ajal kulgeda lasta, saades kaasa selginenud mõtted.

Kalapüük

Kui jõgi vuliseb lausa vangistava heliga, siis võib kahtlustada Näki peibutuslaulu. Samuti võib kahtlustada Näkki, kui vee all vilksatab ilus kala või taeva poole sirutab kaela üleni valge luik.

Foto: Remo Savisaar

Mööda rannajoont

Eestil on ligi 4000 km rannajoont ja ka kohas, kus pole merd, katkestab maismaad Euroopa suuruselt viies järv. Sõites meresüstaga või purjetades väikesadamate vahel on üsna tõenäoline, et satud kokku merevaimu Ahtiga. Ahtil on üksjagu ühisjooni kreeka Poseidoni ja rooma mütoloogiast tuntud Neptuniga. Teda võib kohata kõikjal Eesti rannikumeres.

Inimsilmale ilmutab ta end sagedamini siis, kui merel on halb nähtavus. Näiteks hämaras, uduse ilmaga või siis kui merel on kõrged lained ja kõikjal näha vahuseid laineharju. Vahel näib ta pea eemalt vaadates hiigelsuure kivina, mille küljes on hõljumas pikki vetikaid. Lainetevahus, ähvardavate madalate ja tumedate pilvede all sirutab ta end peaaegu üleni veest välja. Kaluritele, kes käituvad mere suhtes vastutustundlikult, tagab ta kalaõnne, kuid hoolimatudtelt ja ahnetelt võtab õnne ära. Seilajatele, kes suhtuvad meresse austuse ja tähelepanuga, teeb ta head sõiduilma; üleolevatele toob kaasa raju.

Hülgevaatlus

Hülgeid saab Eestis vaadelda nii Põhjarannikul Prangli saare lähistel kui ka Vilsandi rahvuspargis. Võibolla märkab tähelepanelik vaatleja ka mõnda eriliselt suurt kala - selle kuju on võtnud merevaim Ahti.

Foto: Remo Savisaar

Poole vähem kui rannajoonel kilomeetreid, on Eestil saari - üle 2000. Neist vähemalt paari ruutkilomeetri suuruseid on paarkümmend, ülejäänud on inimtegevusest puutumata väiksemad saared ja laiud, pesitsevate lindude paradiis. Ka Eesti kõige tuntum rahvuspark Vilsandi koosneb õieti saarestikust, mille tõsine loodushuviline läbi uurib. Omaette saare- ja rannikureisi teema on Eesti majakad, millest tervelt 6 kuulub üleilmse tähtsusega majakate hulka. On ka põhjust, sest Eestis asub maailma vanimaid katkematult tegutsenud ning ka kuulsa Gustave Eiffeli büroos projekteeritud tuletorne. Aeg-ajalt pakutakse üksikul saarel majakavahi kohta. Seda eripärast puhkuse ja töö vahelist elu on elanud näiteks Eesti noorema põlvkonna kõige silmapaistvam poetess Kristiina Ehin, kellel just Mohni saarel valmis mitmekordselt auhinnatud kogu "Kaitseala".

Peale harilikumate saarevahtide võib saarel valvet pidada mütoloogiline Saarevaht, kes on jäänud üksiklasena saarele elama ja looduse keskel elades muutunud üleloomulikuks olendiks. Ta muretseb saare elukoosluse hea käekäigu pärast ja vestleb meelsasti loodushuviliste külalistega. Kui saarele saabub halbade kavatsustega inimesi, siis ei pruugi ta end neile üldse näidata inimese ehk noore rühika mehena, kel purjeriidest püksid jalas. Siis võib ta võtta näiteks rebase kuju, kes peibutab inimesi endale järgnema, kuid tegelikult eksitab neid saarel edasi-tagasi, kuni nad tüdivad ning saarelt lahkuvad. Meelsamini moondab ta enda siiski merikotkaks ja jälgib saart taeva all tiireldes või mõnes meres asuval kivirahnul kükitades.

Kajaki- ja kanuumatkad

Kajakiga on mõnus teha näiteks kiire õhtune retk Tallinna-lähedastele saartele.  Lääne-Eesti üpris tasases rannikumeres aga suviti seigelda kanuudega harilikult vaid lindude ja taimede päralt olevate laidude vahel.

Foto: www.360.ee

Lahenda test ja saa teada, millise haldjaga Sinu meelelaad kõige paremini klapib.

Viimati muudetud: 21.06.2017

Teema: Aktiivne puhkus, Loodus, Reisieelistus

Soovitame