Eestlastele meeldib süüa ning sarnaselt paljude teiste rahvastega leidub nendegi toitumistavades veidrusi, mida pole võimalik kusagil mujal kohata.
Nagu venelasel on okroška, soomlasel lagrits, jaapanlasel toores hobuseliha, sakslasel Zungenwurst (ehk seaveri, keel ja kaerahelbed), rootslasel mädanenud heeringas ja hiinlasel tuhande aasta vanused munad, on eestlasel räim tomatis, töötlemata lehmapiim, pehmed makaronid, majonees ning kiluvõileib.
Mis imeasi on räim tomatis? Räim on Eesti ametlik rahvuskala ja mingil kummalisel põhjusel armastavad eestlased oma uimedega talismani tomatikastmes süüa. Too kaste on muide üsna maitsev (räimest rääkimata!) ning muutub eemalepeletavale välimusele vaatamata juba kolmanda suutäiega täiesti talutavaks. Räim tomatis oli pea ainus asi, mida Nõukogude okupatsiooni ajal Eesti toidupoodidest osta õnnestus. Võib-olla on ka see üks põhjusi, miks punasesse sousti uputatud kala eestlases tänase päevani Pavlovi refleksi esile kutsub.
Kuigi räim tomatis ei pruugi tervisliku toidu moodi kõlada, on moodne eestlane korralik ökohull ja tema seedetrakti ei jõua naljalt miski, mis pole mahe või looduslik. Nii joob eestlane vaid seda piima, mille naabertalu perenaine otse lehmaudarast mannergusse lüpsab. Ei mingit töötlemist ega lisaaineid! Ja kui eestlasel naabertalu perenaist pole, lööb ta oma kuueliitrise mootoriga Hummerile hääled sisse, kimab liikluseeskirju rikkudes lähimasse mahetoidukauplusesse ja tõstab kastitäie ökopiima peale.
Iseäranis eriline suhe on eestlasel aga makaronidega. Justnimelt makaronidega, sest mõiste pasta tekkis eestlase ellu alles pärast iseseisvuse taastamist, vene ajal nimetas eestlane makaronideks ka spagette ning kõiki teisi pastasorte. Pealegi on pastal eesti keeles ka teine tähendus ja see seostub pigem hammaste pesemise kui kulinaarsete naudingutega.
Huvitaval kombel on eestlane veendunud, et makaronid (ja kõik ülejäänud pastaliigid) tuleb nii pehmeks keeta, et need suus sõna otseses mõttes ära sulavad. Kui eestlasele restoranis al dente makaronid tuuakse, laseb ta need kaasa pakkida, viskab kodus kastrulisse ning keedab veel mõnikümmend minutit – alles siis on makaronid sellised, nagu ta neid oma lapsepõlvest mäletab.
Majoneesiga on aga lugu tõsisem. Nimelt on eestlased veendunud, et ainult nemad oskavad korralikku majoneesi valmistada ning huvitaval kombel on neil tuline õigus. Eesti majonees on uskumatult maitsev, eriti koos keedetud muna või ahjus küpsetatud lõhega. Kes pole Eesti majoneesi mekkinud, see ei tea majoneesist midagi! Ainuüksi selle elamuse nimel on mõistlik kohe lennupilet broneerida ning kohale jõudes lähimasse toidupoodi jalutada!
Kel pole aga kohe võimalik Eestisse minna, see proovigu kodus üks korralik Eesti kiluvõileib valmistada! Võtab küll natuke aega ning kannatust, ent on lõpptulemust väärt – Eesti moodi valmistatud kiluvõileib saavutaks kiluvõileibade maailmameistrivõistlustel kindla esikoha, kui selliseid võistlusi peetaks.
Toidufännidel Eestis igav ei hakka ja kui traditsioonilised Eesti road ühel hetkel ära tüütavad, võib rahulikult Vene, Hiina, Jaapani, India, Itaalia, Prantsuse ja teiste rahvusköökide restorane külastada – need on nii Tallinnas, Tartus, Pärnus kui ka mitmes muus Eesti linnas suurepärasel tasemel!
Vaata, kuidas välismaalased Eestit kogevad: #EstonianWay!
