Eesti laulupeotraditsioon sai alguse 19. sajandil muudki Euroopat haaranud rahvusliku ärkamisaja innustusest. Esimene üldlaulupidu toimus 1869 Lõuna-­Eesti keskuses ja Eesti suuruselt teises linnas Tartus. Ehkki laulu­ ja tantsupeod käivad eestlaste jaoks täna lahutamatu paarina kokku, said tantsupeo traditsioonid alguse alles 1934. aastal. Laulupeotraditsioon on ka Lätis ja Leedus. Hoolimata sellest, et Eesti on kõige väiksem Balti riik, jäävad need peod siiski Eesti laulupeole oma osavõtjate arvu poolest pisut alla.

Alates 1928. aastast on võimsate laulupidude toimumispaigaks Tallinna Lauluväljak, mis täitub kümnete tuhandete rahvariides lauljatega sadade kooride koosseisus. Lisaks lauljatele osalevad laulupidudel pillimängijad. Laulupeo kontserte käib vaatamas umbkaudu sada tuhat inimest.

Lauluväljakut tasub minna vaatama ka siis, kui pidu pole. Praeguse vormi sai see 1960. aastal, mil kaarealune ala ehitati kaks korda suuremaks. Nüüd mahub lavale üheaegselt üle 20 000 laulja. Miks mitte ise trepist kõrgele kaarealusesse ronida ja proovida oma häälega laulu vabastavat mõju!
Kaare vastas olevale kõrgele publikunõlvale tõustes on tasuks suurepärane vaade mere ja pealinna siluetiga, milles põimuvad nii kirikutornid kui ka moodsad ehitised. Nõlvale on püstitatud ka kauaaegse laulupidude üldjuhi Gustav Ernesaksa kuju. Mitmetel kooridel on kujunenud traditsiooniks laulupeo proovide aegu vähemalt üks laul Ernesaksale isiklikult ette kanda.

Lisaks laulupeole kuulub meile mitu maailma esimest või suurimat lauluga seotud tiitlit. Siin toimus 2007. aastal maailma esimene punk­laulupidu, kus president Toomas Hendrik Ilves tunnustas punkarite rolli Eesti taasiseseisvumise ajaloos, samuti maailma esimene digilaulupidu aastal 2010.
Lauluväljaku rahvarekord püstitati nn laulva revolutsiooni ajal septembrikuus 1988, kui lauluväljakule kogunes end vabaks laulma hinnanguliselt 300 000 inimest.

Üldlaulupeoga samal ajal toimub ka tantsupidu ning neid seob ühine rongkäik Tallinna  kesklinnast lauluväljakule. Raske on leida eestlast, kes poleks kordagi rongkäigus osalenud või rongkäigulistele tee ääres lehvitamas käinud.

Ka tantsupeole esinema pääsemise nimel harjutatakse kaua ja kui tantsuväljakule jõuab korraga tuhandeid tantsijaid, võtab see ahhetama ka muidu tagasihoidliku eestlase.

Igal tantsupeol on oma kindel teema, mida arvesse võttes on koreograafid tantsud loonud. Tuhanded rahvarõivais tantsijad moodustavad üle väljaku värvikaid mustreid. Ent on ka kindlad traditsioonid. Kui laulupidu lõpeb alati Gustav  Ernesaksa loodud ja rahvushümniga võrdväärsesse staatusse tõusnud „Mu isamaa on minu arm“ lauluga, siis tantsupidude lõppakordiks on alati meeleolukas „Tuljak“. Samuti on traditsiooniks kujunenud, et tantsijad moodustavad üheskoos tantsuplatsile Eestimaa kontuurkaardi. See on vaatepilt, mis jääb hinge.

Ülevat kultuurielamust ei pea aga tingimata viis aastat ootama, sest üldlaulu­- ja -tantsupidude vaheajal toimuvad eraldi noorte laulu­- ja tantsupeod. Samuti toimub igal aastal palju toredaid kohalikke pidusid, näiteks talvepealinnas Otepääl on traditsiooniks saanud talvine laulupidu, samuti on Eesti eri paigus korraldatud eraldi tantsupidusid meestele ja naistele.