TOP 10 tööstuspärli, mida külastada Lääne-Eestis

Huvi tuletornide kui merekultuuri objektide vastu on kasvanud ning tänu sellele ajaloolised tuletornid säilivad ja on alternatiivkasutuses kui turismiobjektid.  

1531. aastast alates merele valgust heitnud Kõpu tuletorn  Hiiumaal on kindlasti üks kolmest maailma vanimast katkematult töötanud majakast, mõnedel andmetel vanim. Hiiumaast läks mööda Põhja-Euroopa tähtsaim Ida-Lääne kaubatee ja kaupmehed kurtsid laevade kadumist Läänemerel. Nii ehitatigi laevade Hiiu madala eest hoiatamiseks 67 meetri kõrgusele üle merepinna Hiiumaa kõrgeimasse punkti Kõpu tuletorn. Ristna ja Tahkuna tuletornide malmist konstruktsioonid projekteeriti ja valmistati kuulsa insereri Gustave Eiffeli juures ja toodi kohale Prantsusmaalt. Need läksid aga kogemata vahetusse, nii et väiksema tähtsusega Tahkuna torn on nüüd hoopiski kõrgem ja nähtavam.

Saaremaal Sõrve poolsaare tipus asuvasse Sõrve tuletorni kõrgus merepinnast on 53 meetrit. Külastuskeskuse hoone on endine tuletornilinnaku töötajate elamu, kus asub ka Eesti tuletornide teemaline ekspositsioon.

Kõiki nelja tuletorni saad külastada ja ronida nende tippu, et heita pilk üle imeliste metsade ja mere.

Kui rääkida tuulikutest – maastikupildi rikastajatest ja esiisade visa töö tunnistajatest, siis tuleb minna loomulikult Saaremaale.  Oma algse ilme säilitanud  Angla tuulikumäe  viiest veskist neli on tüüpilised Saaremaa pukktuulikud. Kompleksis asuvas Angla Pärandkultuurikeskuses saab meistrite juhendamisel osaleda töötubades - savikojas, villakojas, vildikojas, proovida kätt koduleivaküpsetamises. Muhu saare ühes sümbolis, Eemu tuulikus, saab tutvuda tuuleveski konstruktsioonide ja tööpõhimõttega, jahvatada ise käsikiviga jahu ning osta veskimehe poolt valmistatud suveniire.

Lümanda piirkond Saaremaal on ajalooliselt välja kujunenud kui lubjakivi kaevandamise ja lubjapõletuse ala. Ligikaudu 10-15 hektaril on loendatud vanu 16 lubjaahju varemeid, lubja tootmine toimub seal praegugi ligilähedaselt sama tehnoloogia alusel kui 90-100 a tagasi, muidugi mõõdukalt moderniseerituna. Lubjatootmist tutvustav matkarada koos keskusehoonega moodustavad unikaalse  Lümanda lubjapargi, kus on võimalik jälgida lubja-  ja tõrva põletamist, osaleda seminaridel, töötubades ning giidiga ekskursioonidel, jalutada elamusrajal ja pidada pikniku.

Aastatel 1903-1905 Haapsalu kuurordi teenindamiseks rajatud raudtee olulisust ei saa alahinnata. Kunagine lõppjaam Haapsalu tutvustab Eesti raudteede ajalugu vanaduspuhkusel olevate rongidega, oma salapärase ja uhke jaamahoonega, tavatult pika katusega perrooni ja keiserliku paviljoniga. Vanas vaksalis asuval  Raudtee- ja sidemuuseumis  saab uudistada ka sidepidamisvahendite arengut ja ajalugu telegraafist ning vändaga telefonist kuni mobiiltelefonide ja arvutiteni. Keila-Haapsalu raudteeliinil asuv tsaariaegne Risti veetorn täitis oma algset funktsiooni – auruvedurite veega varustamist – kuni 1970. aastateni. Vesi pumbati ligi 15 m kõrgusele paaki aurupumbaga varustatud pumbajaama kaudu, alumisel korrusel oli aga veesoojendi ehk katel, millega välditi vee külmumist paagis.

Eesti muuseumraudteel Pärnumaal  Lavassaares saab  suviti sõita auru- või diiselrongiga. 1980ndatest pärit muuseumi väliekspositsiooni 80 veeremiühikut, sh viis auruvedurit, üle 700 erineva ajaloolise foto, eseme ja dokumendi annavad ülevaate Eesti kitsarööpmelise raudtee ajaloost.

Turba kui maavara ja selle töötlemise ajaloo säilitamine oleviku ja tuleviku jaoks on näha Pärnumaa ühes sümbolhoones, 1938. aastal valminud briketivabrikus ehk Eesti turbamuuseumis. Muuseumi läheduses algab ka rabasse viiv raudtee, millel saab sõita kunagise turbarongiga.