Eestis on vähe külasid ilma kirikuta ning enamikus linnadest on neid mitu. Enamik Eesti kirikutest on ehitanud baltisakslaste poolt ja luterlus on domineerivaks usuks. Tänapäeval on kirikud avatud iganädalasteks teenistusteks pühapäeviti ning tihti kasutusel nii religioossete kuid ka muude kontsertide tarbeks.

Tallinna vanalinnas asuv Niguliste kirik on põnev külastuspaik neile, keda huvitab luterliku ajaloo kunstiline pool. Niguliste kirik töötab muuseumina ning on tuntud Bernt Notke altarimaali „Surmatants“ (u 1470 EK) järgi. Sajandite jooksul on originaalmaal suuresti kahjustada saanud ning sellest on säilinud vaid 7,5 meetrit. Tegemist on kõige väärtuslikuma kunstiesemega Eestis.

Rannikul ja eriti saartel on levinud pisemad puidust skandinaavia stiilis kirikud. Külasta Saaremaad, Muhu, Kihnu või Ruhnu saari või mine hoopis Põhja-Eesti ringreisile.

Tsaariajal üritasid venelased siinmail ka ortodoksi kirikut populariseerida ning rajasid Tallinna vanalinna kõrgeimale kohale Toompeal Nevski Katedraali. Täna on see oma kuldsete sibulkuplite ja tumeda, glamuurse sisekujundusega populaarne atraktsioon turistide seas.

Ida-Eestis, Vene piiri lähedal, asuva Kuremäe kloostri näol on tegemist Eesti suurima ning ainsa vene õigeusu kloostriga. Kloostri alad on külastajatele avatud, seega tasub jalutada nende kaunites lilleaedades, imetleda traditsioonilisi onnikujulisi puiduvirnasid, katsuda pühitsetud „tervendavat“ vett Kuremäe ojast ning külastada nende kirikuid. Naistel tuleb kloostri aladele sisenemisel juuksed kinni katta. 

Eestis on ka oma vanausuliste ühiskond, kes lõid lahku moodsast vene õigeusu kirikust juba XVII sajandil ning elavad Peipsi järve kallastel. Kuna elekter on selles tugevalt usklikus kogukonnas keelatud, on ka Raja kirik valgustatud vaid mesilasvahast küünaldega ning jutluste ajal imeilus. Peipsi äärsed külad on arenenud vastavalt Vene traditsioonile – ainult ühe tänavaga. See muudab Peipsi ranniku sisuliselt üheks pikaks tänavaks, kus üks küla läheb sujuvalt üle järgmiseks. Parim koht vanausuliste traditsioonide tunnetamiseks on Kasepää küla apteegis asuv põhjalik fotonäitus. Täna kutsutakse seda kultuurikeskus AmbulARTooriumiks.

Eesti ainus sünagoog avati 2007. aastal Tallinnas. Enne sõda tegutsenud sünagoog lammutati 1940ndatel aastatel. Enne II maailmasõda olid aktiivsemad Juudi kogukonnad Tartus ja Valgas.

Eesti moslemi kogukond on väga väike ning mošeesid siin ei ole. Nende kogunemispaigaks on ühe kohaliku moslemi kodu Kadriorus.

Eesti ainus paganlik kirik on Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik, mis võtab vastu liikmeid mistahes regioonidest. Kirikuhoone on traditsioonilises skandinaavia stiilis ning asub Kihnu saarel.

Paganatel ja maausulistel on Eestis tugev kogukond ning nende festivalid, laagrid ja tseremooniad leiavad aset üle Eesti. Väljastpoolt tulijal on neil osalemine aga üsna keeruline. Siiski peetakse mitmeid rituaale avalikult Soomaal, kus õpetatakse samal ajal haabja e. traditsioonilise ühepuupaadi ehitust, ning festivalide raames.

Üks Eesti traditsioonilistest jumalatest kandis nimetust Taara (pikemalt Taarapita või Tharapita) ning kuna taarausk oli tugevaim saartel – eriti viikingitega asustatud Saaremaal – võis Taaral olla side ka skandinaavia viikingijumal Thoriga. Taarausuliste kirikuid ei ole olemas, kuid igast maakonnast võib leida iidseid matmispaiku, mis viitavad sellele ajale ning enamikust regioonidest võib leida mõne ohvrikivi või puu, millel usutakse olevat müstilist jõudu ning kus inimesed olevat ohverdanud Taarale loomi ja toitu.