Tehkem kohe selgeks, et kõne all pole uusrikka kaasa kasuka kade kõõritamine. Ei püüa elustada ka ajaloolist pildikest Pariisi legendaarsest Cafe de Flore'ist, kus keegi jõllitab peeglite, mahagoni ja punaste istmete art-deco'likus õhustikus uksest sisse libisenud kaunitari või mõnd ilmakuulsat kirjanikku või kunstnikku.
Zolalt laenates tuleb juttu hoopis „Pariisi kõhust", õigemini siis Tallinna omast. Ent kui Zola käsitleb oma romaanis turgu ja söödavat maailma, siis praegu on vaatluse all disain, mille inimesed on välja mõelnud selleks faasiks, kui söödav on juba energiaks ja jäätmeteks lahutatud.
Koht, kus keiser jala käib
Eesti kuulsaim ajalooline maal, Bernt Notke "Surmatants" tuletab meelde, et kõik on surma ees võrdsed. Idee arranžeerijaks võib pidada Piano Bari tualetikäsitlust Sauna tänaval Tallinna vanalinnas. Potil istuvad kuulsused panevad ootamatusest nõksatama. Fotol mõtlik George Clooney meeste wc uksel.
Mis tähtsust sellel, võiks ju küsida. Prügikast peidetakse kraanikausi alla, häbiväärsed dokumendid seifi, õmblused sissepoole ja luukered kappi. Aga mõelgem kõigile neile kordadele, kui oleme talunud avalike kohtade säästukemmerguid, kus potile istudes ja ust sulgedes selgub, et pea tuleks küljele keerata, halvemal juhul ukseplaadist läbi torgata – või mõelnud, et millise osa kehast suudab katta see poolemeetrine lauajupp, millega interjööridisainer või siis tema puudumine on markeerinud ukse asukoha.
Mitte ainult elu põhiväärtused, vaid ka päris lihtsad toimingud mängivad üpris suurt rolli selles, kui hästi inimene end tunneb. Kinnisvarahindamises on lakmuseks tualettruumide mugavus, ilu ja puhtus; korratu elutoa andestab ostja palju kergemini. President Lennart Meri andis 90ndatel välisvisiidilt tulles pressikonverentsi Tallinna lennujaama meeste wc-s, märkides selle performatiivse aktiga, et hea renomee müüri ootab ladumist ka see pilkude eest varjatud, tollal jubedat vaatepilti pakkunud telliskivi.
Asjalik luksus
Luksus ja asjalikkus on justkui teineteist välistavad mõisted, kuid restorani Pegasus tualettruumis siiski kokku saanud. Hoone välisilmele ja ehitamise ajale viitav funktsionalism ühelt poolt ning hea valgus, ruumi suurendav peegel, kõrged privaatsust võimaldavad kraanikausid ja oodates istuma kutsuv elegantne tool teiselt poolt just sellise kombinatsiooni moodustavad.
Käimla on reeglina ümbritseva ruumi peegeldus. Kenad kodused wc-d asuvad peale kodude ka avalikus ruumis, kus peetakse lugu puhtusest ja mugavusest ning ruumikujundus tunnistab kellegi isiklikku hoolimist ja head maitset. Teistsugused on tualettruumid, mis asuvad loomult läbikäiguhoovides: bensiini-, bussi- ja lennujaamades. Hädapäraselt funktsionaalsed, halval juhul mustad ja jubedad, heal juhul puhtad, kliinilisedki. Pisut nukrad igal juhul.
Nukker on ka raha võtmine wc külastamise eest. Tavaliselt ei tähenda see ei puhtuseastme tõusu ega ka esteetilise kvaliteedi paranemist, pigem vastupidi. Ja küllap on ka üks nukramaid ameteid wc kasutamise eest raha korjaja oma: piinlik ja tüütu kliendile; wc koristaja ametist kulutavam ka töötajale endale, meenutades ülevedaja tööd Styxi jõel. Tänapäeval selle asendanud rahaautomaat on sama piinlik, sest keegi rikkaks ei saa, kuid paljude elu tehakse iga päev jälle annuse võrra ebamugavamaks. Kas olete näinud pilku raamatupoe müüja silmis, kellelt juba kolmandat korda järjest ei tulda küsima mitte raamatut, vaid wc-sse pääsemise vahetusraha?
Vesiklosett "kuivkäimlas"
Eestlased on loovalt eksperimenteerinud kuivkäimlatega. Sisearhitekt Kristjan Holmi projekt „Aeg-maha-arhitektuur" lõi ökosõnumiga laineid Veneetsia biennaalil, ajakirjanik Madis Jürgeni sulest ilmunud „Hää koht" kirjeldab kemmerguid alates Muumitrolli stiilis kolmekorruselisest ehitisest ja lõpetades klaasist ruumiga, mis helendab talvises aias nagu ebamaine latern. Tallinnas meenutab kuivkäimlate aegu keskaja stiilis restorani Olde Hansa tualettruum, mille funktsionaalsus on siiski mugavalt tänapäevane.
Ütle mulle, milline on su vannituba, ja ma ütlen, milline oled sa ise. Nii nagu küllap igas suuremas linnas, leidub ka Tallinnas, näiteks Suur-Karja tänaval, senimaani menukaid peopaiku, mille uksel seguneb kohvi-õllelõhna ja meluga kerge kanalisatsioonivine, andes märku järjestikustest rasketest öödest. Jälgede täielik kaotamine tundub seal juba sama lootusetu ettevõtmisena kui nädalajagu vana mustikapleki eemaldamine valgelt särgilt. Tualetifenomenoloogias moodustavad sellised kohad omamoodi „päratrusti" (meenutagem samanimelist punkbändi, pikema nimega Loominguline Kultuurijäätmete Ümbertöötlemise Koondis), mille hoiatav komponent on sedavõrd esil, et ei teki mitte mingit soovi nende sisekujundusega tutvuma minna.
Ootaja aeg on pikk
Habemega anekdoot ütleb, et aja pikkus sõltub sellest, kummal pool tualetiust oodata. Ootamisele keskenduvad vähesed parimad tualetid. Restorani Tai Boh tualeti seinatagune inspireerib lõputu fotokollaažiga. Sisukat lahendust pakub ka F-hoone, kus tualetisabatajate vaba tähelepanu püüavad lähituleviku kultuurisündmusi reklaamivad plakatid.
Omaette teema avalike tualettide puhul on nende eraldatus põhiruumidest. Jaapanis leiutati 80ndatel ebamugavustundest ülesaamiseks veekohinaheli produtseeriv seadeldis, mille ekvivalendiks Euroopa avalikes tualettides võib pidada kätekuivatusmasina huugamist. Tõsi, selle sisse- ja väljalülitumine on paraku juhuse ja ligimeste hooleks jäetud. Muidugi eraldab tualetti paremates paikades ka teistest ruumidest piisavalt eemalseisev asukoht ning paraja valjusega kohvikumuusika.
Hea tualettruum on silmapaistmatu, kuid lähemalt tutvudes silmapaistev – nagu tark inimene seltskonnas, kes esile ei trügi, ent kui suu lahti teeb... Võtkem sulgude ette hügieenifaktorid: eraldatus, maast laeni uks, piisavalt suur peegel ja kraanikauss, piisav ruum, et end raskusteta ümber pöörata, ja piisav valgus, et nina puuderdada. Edasi võistlevad need toakesed juba puhtalt esteetilistes kategooriates. Meenutagem, et sanitaarruumid pole kultuuris ju mitte ainult madalsfäär, vaid ka dramaatiliste, kunstis kajastatud sündmuste toimumispaigad: revolutsionäär Marat vannis lebamas, spioonid ja nende paljastajad filmiajaloos elegantselt ja privaatselt tualetis arveid klaarimas, et mitte avalikku korda häirida.
Grafiti siseruumis
Veinirestoran Peps südalinnas segab elegantset vulgaarsega ning paneb tualettruumi siseneja seisatama ja endalt küsima, mis on mängult, mis päris.
Siinne valik Tallinna restoranide-kohvikute ilusamatest ja/või nupukamatest tualettruumidest annab tunnistust omanike fantaasiast ning külastajate fantaasiale hoogu juurde. Mitte üheski neist ei peaks Lennart Meri andma piinlikku intervjuud ning kõigis neist võiks stiilipunktide poolest kujutleda oma vastasega elegantselt arveid õiendamas aegumatut stiiliikooni James Bondi. Paljud maailma mõjukad väljaanded, sh Lonely Planet ja National Geographic kiidavad Eestit puhta looduse ja kauni vanalinna tornide pärast, mis on tore. Aga tehkem lõikeid ka seal, kus neid oodatagi ei oska, ning panuseid, et saada kõrgeid kohti ootamatuis, loovuse eest punkte jagavates edetabelites.
Sõnum uksel
Üks asi on elementaarne kord, teine nutikus. Lexusele uued veljed panna on kõige lihtsam. Kuidas aga tuunida Fiati nii, et see mitte ainult hästi ei sõidaks, vaid, veel enam, ka nii hea välja näeks, et Lexuse omanik hakkaks seda sümboolse ja sotsiaalse kapitali pärast kadestama? Telliskivi söögikoha Kivi-Paber-Käärid tualeti looja on sellega väga hästi toime tulnud, asetades tavalisi kahhelplaate erilisel moel ja esitades oma sõnumit tualettruumi uksel, kus tänapäeva pealiskaudne inimene on nn sundlugemise olukorras ja tavaliselt nutitelefoni kohal ei viiple.
Siseruumi teema pikendus
Karmimat sorti tualett pubis Scotland Yard pakub võimalust sunniviisil aeg maha võtta ja tuletab meelde, et nii nagu igaüks meist on oma õnne sepp, niisamuti on ta ka iseenda šerif: mida karmim, seda rohkem häid asju saab tehtud ja halbu jääb tegemata.
Kui Baudelaire oleks Tallinnas elanud
Kõrge ruum, dekadentlik küllus, pehmed ja tumedad kangad. Ei, tegu pole salapärase bulvariteatri ülesvõttega, vaid tualeti eesruumiga restoranis Tai Boh. Küllust, kuigi napimalt, võib kohata ka art deco vaimus kujundatud kohvikus C'est La Vie ja restoranis Dominic vanalinnas.
Less is more
Vähe värve, vähe detaile. Ainult ruumi on palju. Vanalinnas Raekoja platsi lähistel asuva Rae Meierei sisekujundus on tehtud industriaalses vaimus. Samas stiilis on ka tualett, mille veekraan sirutub kraanikausi poole nagu mõne tootmisliini toru.
Kullast kallim
Mereröövli-teemaline restoran Korsaar teadis aardekirstu ehitades, et on hetki, kus tualetipott on kullast ja briljantidest väärtuslikum. Naiste tualetis ehmatab ja mõjub naabrivalvena ekraanile aeg-ajalt ilmuv mereröövel (meeste tualetis seda pole, kuigi ekraan on). Pealuudega pole koonerdatud nagunii.
Tänav, pink ja puu
Kui rütm samaks, jätta, siis kuulsat laulu parafraseerides seekord hoopis kivi, zen ja puu. Tallinna ühes paremas restoranis Chedi on riidest rätikud massiivsel dolomiidist kraanikausil kutsuvalt rulli keeratud, vesi vuliseb nagu kalju seest, roheline bonsai annab viimase lihvi meelerahu ja minimalismi rõhutavale kujundusele.
¡no pasarán!
Telliskivi hispaaniakeelsest kultuuriruumist inspiratsiooni saanud restorani La Tabla tualett on revolutsioonilise mässumeelsusega tunginud üle koridori ümbritseva ärimaja ruumidesse. Ja ka seal muidugi ei mingit soliidsust: kraanikauss on tahutud tahumatult ning punasel seinal kuulutab kollane kiri, et kunst ongi elu.
