Vastlapäeva tähistamise komme on juba sajanditevanune, kuid see on siiani elav ja püsinud paljuski muutumatuna. Vastlapäev on liikuv püha, selleks on noorkuu teisipäev seitse nädalat enne lihavõtteid ja päev enne tuhkapäeva. Vastlapäev märgib ülestõusmispühade eelse seitsme nädala pikkuse paastu eelõhtut, mida tähistatakse tantsu ja tralli, rammusate roogade ja õues hullamisega.
Üks on kindel, vastlapäeva ei saa tähistada liugu laskmata. Seda toredat traditsiooni järgivad ka tänapäeval nii noored kui vanemad. Vanarahvas uskus, et mida pikem liug, seda pikem lina. Aga mida see ikkagi tähendas? Kas pikemaks pidi venima voodilina, saunalina või hoopis laudlina?
Tegelikult arvati, et mida pikem on liug, seda pikemaks kasvab linataim. Mida pikem linataim, seda ilusamat kiudu sellest sai, seda peenemat lõnga oli kiust võimalik kedrata ja seda kvaliteetsemat kangast lõngast kooti. Nõnda sai pere endale selga paremad riided ja linamüügist jõukust koguda.
Ehk tänapäeva mõistes – mida pikem liug, seda kopsakam pangaarve.
Kui minna vastlapäeval Tallinnas Lauluväljaku või Tartus Toomemäe nõlvadele, on rahvast näha murdu. On ju sel päeval lastud liug kogu järgneva aasta tööde ja tegemiste õnnestumisteks tähendusrikas ja oluline!
Eelmise sajandi teisel poolel lasti mäest alla suurte kelkude ja isegi regedega, tehti hobusega saanisõitu, sajand varem sobis selleks peotäis linu või linane kott, kuid tänasel päeval kõlbavad liulaskmiseks nii kiletükid, plastlauad kui igat sorti kelgud.
Kindlasti käib vastlapäevaga kaasas vurri vuristamine. Seajalakontidest valmistatud vurrid teevad ringiajamisel iseloomulikku undavat häält, mille kohta usuti, et see peletab eemale kurjad vaimud. Tänapäeval võib vastlavurri valmistada ka nööbist, kui seajalakont liiga äärmuslik tundub.
Vastlatoitudest on hästi teada hernesupp. Vanarahvas keetis aga vastlapäeva hommikuks ka tanguputru, mis oli meie esivanemate pidupäevasöök. Lõunaks valmistati seajalgu – jõuluks tünni pandud sealihavarudest olid vastlaajaks tünnipõhja jäänud vaid seajalad ja saba. Pärast vastlapäeva loobutigi rammusast toidust.
Ehkki luteri usk paastumist ei nõua, tähendas kevadtalvine aeg talurahvale siiski kesisemat toidulauda. Värsket piima ja muna sai taas alles lihavõtte ajal. Tänapäevaseid lemmikuid – õhulisi vahukoorega vastlakukleid, hakati küpsetama alles 1930. aastatel, enne seda oli vastlamaiuseks odrajahust karask.
Vastlapäev on naistepüha, mil ketramine ja kudumine olid keelatud. Selle asemel pidid naised minema kõrtsi ja maitsma punast jooki, mis annab naisterahvale terveks aastaks klaari jume ja kena punapõsise väljanägemise. Milline naisterahvas seda ei sooviks? Usuti, et vastlapäeval juuste kammimine ja lõikamine tagab pikad ja tihedad kiharad. Ainult lõigatud juukseid ei tohi laiali jätta, kuna see võib kaasa viia mälu!
Väga vanadest vastlakommetest ja -uskumustest on aja jooksul kujunenud toredad vastlamängud, nagu kada ajamine ja "sigade põllule ajamine" – ikka selleks, et järgmine aasta läheks hästi ning et mustus ja laiskus kimbutama ei tuleks.
Mine 11. veebruaril Vabaõhumuuseumisse!
Eesti Vabaõhumuuseumis toimub traditsiooniline vastlapäevaüritus 11. veebruaril. Vaata detailsemat kava.
- Vastlapäeva tegevused taludes kl 11–16
- Kelgumägi ja kõrts avatud kl 11–18
- Muuseumi hooned on avatud kl 10–17
- Sissepääs talvehooaja piletiga
