Ameerika kirjaniku Tennessee Williamsi ühe kuulsaima näidendi „Tramm nimega Iha“ keskmes on kunagine iludus Blanche, kes sõidab külla oma võõraks jäänud õele ja õemehele. Põrkuvad kokku kaks erinevat maailma. Blanche’i illusioonis elatud elu ei sobitu õe ja õemehe julma reaalsusega ja sealt saab alguse kaose ja muutumiste teekond, mis ei jäta ühtegi tegelast puudutamata.

“Tramm nimega Iha” näidendi  üks olulisimaid 20. sajandi Blanche DuBois on mainitud trammiga jõudnud lõpp-peatusesse, jätkuvalt lootes, et siin ilmas leidub veel keegi võõras, kes võiks teda armastada. Ent Blanche ei taha tõde vaid illusiooni. Tema arvates on näilisus see, mis inimesi lummab – ega tõde ei tee ju kedagi õnnelikuks?

Inimlik tragöödia seisneb aga illusioonide purunemises – niipea kui kaks võõrast teineteist tundma õpitavad, niipea kui inimese ihad ja südamesoovid täituvad, kaovad ka illusioonid. 

Ja mis need ihad siis lõppude lõpuks on?
Olla armastatud? Näiliselt? Tõeliselt?