Autor:
Mart Einastokirglik jooksja
Tartu Linnamaratoni peetakse osalejate seas Eesti kõige põnevama rajaga jooksuürituseks. Nii see tõesti on, sest osalejad saavad lisaks liikumisrõõmule tutvuda ka linna ikooniliste paikadega – vanalinna ja Toomemäega, Karlova ja Supilinna, Emajõe kallasrajaga. Veel viib rada sellistesse vähemtuntud kohtadesse nagu Ropka, Kvissentali ja Rõõmu. Tee väike virtuaaltuur ja loe, mida Tartusse jooksma tulles rajal oodata ja tähele panna.
Kesklinn
Linnamaratoni start antakse äärmiselt sümboolse tähendusega paigas: Vabaduse puiesteel. Argielus peab siit isegi foori lubava tule ajal risti üle kiirustama, et mitte autodele jalgu jääda. Nüüd on kogu tee jooksjate päralt. Laia, enam kui neljarealist teed mööda on uhke joosta. Ainuüksi selle „peategelase“ tunde pärast maksab starti tulla. Esimene kilomeeter möödubki laial Turu tänaval kulgedes – kuhu mujale see vabadus ikka viia saab. Kesklinnale omaselt jääb mõlemale poole teed palju uusi hooneid, millest igaühega mõni humoorikas hüüdmini või lugu seotud – Tallinna Ülikool, Plasku ja muud sellised – aga jäägu need sedapuhku jutustamata.
Just enne viadukti alt läbi minekut jääb paremat kätt korraks silma moodne kirikuhoone. See on Tartu baptistikogudusele kuuluv Salemi kirik ja selle ehitusloost räägiti mulle selline lugu. Okupatsiooniajal ei tulnud kiriku ehitamine kõne allagi ja nii pidid kogudused kitsastes oludes kuidagi hakkama saama. Kui võõrast võimust vabanesime, siis projekteeris arhitekt Maarja Nummert koguduse palvel kauni hoone. Aga ehituseks raha polnud. Üks kuldsete kätega ehitusmees võtnud ehitamise enda peale ja suuremalt jaolt üksi hakkas pihta. Kogudus aitas nii nagu sai ja oskas. Kes rahaga, kes materjaliga, kes jõuga appi tulles. Ja tasapisi, jupphaaval, hoone kerkiski tubli 10 aastat. 2000. aastal avati, 2004. aastal sai valmis torn. Olen seal kontserdil käinud. Hea kõla ja südantsoojendav atmosfäär. Imesid juhtub!
Veerandmaratoni rada pöörab siit ülesmäge, et teha tähendusrikas tiir Karlovas – ülesmäge mööda Õnne tänavat, Kesktänavat pidi edasi ja Sõbra tänavast allamäge kuni Sõpruse sillani.
Ropka tööstusrajoon
Kohe peale viadukti pöörame vasakule. Teeme siin järgmise kümnekonna kilomeetri vältel kolm pikka tiiru Ropka Tööstusrajooni nimelises linnaosas. Selline linnaosa peab olema igal linnal – kuskil tuleb ju linnaeluks vajalik „uus väärtus“ luua ja selleks ongi sellised „tsunftide ja käsitöö“ piirkonnad aegade algusest peale. Enamasti sinna külalisi ei viida ja sellest on kahju. Aga Tartu Maraton lubab jooksurahval õige mitme nurga alt töötegemise kohti piiluda. Vaata ja imetle! Just siin on esimene teeninduspunkt – tööstuspiirkonna ja Karlova piiril. Korraks põikab rada veel allamäge Turu tänavale ja siis juba lõplikult Karlovasse.
Karlova
Karlova on oma ajaloolt üsna sarnane Nõmme linnaosaga Tallinnas. Tekkis ta iseseisva asulana ümber Karlova mõisa ja liideti Tartuga alles Esimese Maailmasõja ajal. Kuna linna ehitusnõuded seal ei kehtinud, said majad kohati üsna äbarikud ja linnarahvas kutsus seda põlastavalt Pilpakülaks. Nüüdseks on see uhke linnajagu, oma peatänavaga millel nimeks uhke „Kesktänav“. Muide – Tartul endal polegi peatänavat. Aga näe, Karloval on. Just seda mööda läheb ka maratonirada, et siis allamäge mööda Õnne tänavat kulgedes jõuda just varem kirjeldatud Salemi kirikuni. Need minutid mööda Õnne tänavat on paras hetk mõtiskleda, mis on see, mis õnnelikuks teeb. Äkki just jooksmine?
Väikese jõnksu järel jõuame Sõpruse puiesteele ja ületame Sõpruse silla. Taas üks tähendusrikas sõna, mille sügav sisu kipub pinnapealsete e-sõprade ajastul hajuma. Mõtisklege siis sillal joostes sõpradest ja sõprusest. Hüvasti, uhke Karlova, tere Annelinn! Sillalt alla pöörates ei torma me kohe sinna sisse vaid asume äärt mööda kulgema – maratoonarid paremale, pool- ja veerandmaratoonarid vasakule, Kvissentali, suunaga tagasi kesklinna poole.
Annelinn
Annelinn on oma nime saanud Anne mõisa järgi, ehkki tal sellega midagi pistmist pole – ta asutati alles 1969ndal aastal ja 70-80ndatel käis suur ehitustöö. Sellised „magalad“ on tüüpilised pea kõigile moodsatele linnadele. Pärast sõjapurustusi olid inimesed sunnitud väga kitsastes oludes läbi ajama ja lahendusena ehitatigi „magalarajoonid“. Meenutage või kuulake Heldur Karmo / Avo Tamme Mustamäe valssi: „Elasin ärklitoas üheskoos ämmaga, õnn tahtis pageda käest…“. Neid püütakse terviklikult planeerida, nähes suurte elumajade vahele nii haljas- kui teenuste-kaupluste alasid. Paraku jäid teenuste alad nõukogude ajal suuremalt osalt välja ehitamata ja ka hiljem pole õnnestunud sedasorti linnaosi väga hubasteks muuta. Samas on nad väga vajalikud, sest noore pere iseseisev elu saab alguse enamasti just selliste linnaosade korterist. Ka mina olen Mõisavahe tänavas tillukest korterit paar aastat rentinud ja maratonirada viib mu omaaegse maja kõrvalt mööda. Oh neid mälestusi. Just siin tehakse parasjagu sobiv väike põige Annelinna sisse, et seejärel ainsaks korraks linnast välja minna.
Rõõmu piirkond
Selleks on väga hea põhjus – nimelt jookseme linnast välja mööda Rõõmu teed ja kogu ümbritsev ala kannabki „Rõõmu“ nime. Kuna jalgades peaks veel jaksu olema – pole veel pool maadki läbi – siis on aega mõtiskleda, mis meile rõõmu teeb. Avarad põllud kahel pool ja Annelinn kui müür eemal võiksid selleks inspiratsiooni anda küll. Rõõmumaale ei jää me kauaks ja varsti jõuame tagasi Tartusse – Ihastesse.
Ihaste
Miks on Ihastel selline nimi pole ma teada saanud. Ühegi mõisaga siin pistmist pole. Aga ma oletan: kuna Ihaste sai alguse koos Annelinnaga 1968ndal aastal, kui aianduskooperatiividele jagati 745 krunti suvilateks või venepäraselt „datšadeks“. See oli okupeeriva võimu tava tagada inimestele ellujäämine – korilus. Idanaabri juures toimub see siiani nii, et ellujäämiseks on vaja ise „kraami“ kasvatada. Need krundid olid väga ihaldusväärsed. Vast siit ka nimi. Tänapäeval on aianduskooperatiivide ehk „Vana-Ihaste“ kõrvale kasvanud ka „Uus-Ihaste“, mis on juba vabadusajal üles ehitatud. Ihastes teeme lausa mitu tiiru, nähes ära kuulsa vaidlusaluse „Ihaste metsatuka“. See on hea idee, sest just siin võib kogeda üht kõige palavamat kaasaelamist – ihaste elanikud on tee ääres ergutamas, mõned pakuvad õunu või muud aiasaadust. On ka stardiprotokolli välja trükkinuid, kes nimepidi tervitavad. Imeline kogemus, imeline piirkond! Siin saab täis pool maratonidistantsi ja nüüd hakkab tasapisi tunda andma väsimus. Varsti oleme taas Sõpruse silla juures – siin on taas kosutus sama teeninduspunkti teisel küljel kui tulles.
Kvissentali
Siin on taas kõik kolm rada koos kulgemas. Suundume jõe kallast mööda kesklinna poole tagasi mööda Anne kanali äärt. See kanal on ühtaegu nii õpetlik kui ka kurb näide headest soovidest ja tegelikkusest. Taheti kaevata maailmatasemel sõudebassein – aga Sõpruse silla ehitus tühistas head plaanid. Kuidas see kõik nii läks pole mulle teada, aga kurb on see igal juhul. Vähemalt saavad annelinlased nüüd ujumas käia, kui vaid rannast nakkusbaktereid ei leita.
Ja olemegi taas kesklinna kandis tagasi – see jääb just teisele poole jõge. Siinpoolset osa kutsuti veel kuni eelmise aastani lihtsalt Ülejõeks aga siis otsustas linnavalitsus selle jõeäärse kaldaosa nimetada Kvissentali linnaosaks. Kust see nimi pärit, ei õnnestunudki avastada. Äkki mõni mõis? Igatahes jookseme endise nimega Võidu, nüüd siis Rahu silla alt läbi. Omal ajal oli siin Holmi nimeline saar mis jäi Emajõe ja Koolujõe nimelise haru vahele. Aga juba tubli 250 aastat tagasi ei osanud toonased linnaisad jäätmete käitlemiseks paremat plaani leida kui need jõkke puistada. Kuna lammutusprahti oli palju, siis Koolujõgi kadus.
See jõeäärne paarikilomeetrine lõik on üks mõnusamaid, ehkki just siia jääb kurikuulus „33“ kilomeeter. Vasakul, üle jõe on vanalinn, paremal kena park. Siin on üksjagu ergutajaid ja see kulub marjaks ära. Sillad, ülikooli Delta hoone, siis spordihoone, lodjakoda. Kõigil oma lugu rääkida – guugeldatagu ainult. Korraks rannast eemale, et tagasi pöörata.
Supilinn
Üle Kroonuaia silla jõuame Supilinna – see on Taru väikseim linnaosa. Omapärane kant, umbes nagu Tallinnas Kalamaja – kohe kesklinna ääres, aga omaaegne vaeste linnaosa. Nüüd on ta tasapisi eliidi asukohaks kujunemas. Kena puitarhitektuur ja ikoonilised kohad. Näiteks „Supilinna tiik“ – üks mudaauk kohe jõe ääres, mille algset otstarvet vist enam keegi ei tea. Sealt tõusevad kevadisel ajal sääsepilved üle Supilinna ja kostab unikaalse järvekonna krooksumine. Ehkki keegi selle mülka otstarvet ei tea, on ta siiski kõigile armas – iga katse sellega midagi mõistlikumat peale hakata põrkub kohalike raevukale vastupanule. Maratonirada teeb kauni poolkaare ümber selle kuulsa koha. Supilinlased on lahke rahvas ja elab jooksjatele kaasa.
Kesklinn
Jäänud on viimased kilomeetrid Tartu Kesklinnas. See oleks justkui pühal maal jooksmine – kulgeme mööda iidse Hansalinna Tartu vanimaid piirkondi. Omal ajal oli see uhke müüriga ümbritsetud jõukas linn. Sellest linnast on vähe alles jäänud, sest nii Liivi (1558–1583) kui eriti Põhjasõja (1700–1721) käigus tehti põhjalikke purustusi. 1773. aastal põles pea kogu linn maani maha. Nii hävisid hooned, arhiivid, tänavad. Linna ajalugu teame pigem kaudsete allikate ja väljakaevamiste põhjal. Maratonirada toob meid Tartu Ülikooli eest läbi ja keerab siis üles – Toomemäele. Pärast tiiru Tartu toomkiriku varemete ümber laskume Vallikraavi tänavat pidi alla. Viimane kilomeeter…
… Ja ongi finiš – Raekoja platsil, linna südames. Munakividel koperdamise vältimiseks on see kaetud punase vaibaga – no kus mujal veel jooksjaid nii väärikalt oodataks? Teadustaja hõikab nimesid, rahvas plaksutab. Pisar silmanurgas saab kõndida sööma-jooma, kuivade vahetusriiete järgi. Need on siinsamas, Vabaduse puiestee ääres pargis. Ring on sulgunud, maraton tehtud, nauditagu nüüd Tartu lõõgastusvõimalusi. Ja muidugi võiks kasutada võimalust ja panna ennast kirja järgmiseks aastaks. Miski ei motiveeri paremini kui teadmine, et „aasta pärast jälle“.
