Näitus kõlvatust Tallinnast räägib ihadest ja tabudest

Allikas: Meeli Küttim

Näitus kõlvatust Tallinnast räägib ihadest ja tabudest

Sel suvel tasub väisata Tallinna Linnamuuseumi, sest teist sellist näitust nagu "Kõlvatu Tallinn" pole olemas. Näitus räägib külastajale ära pealinna prostitutsiooni ajaloo keskajast teise maailmasõja alguseni. Toome sulle seal väljapandust esile kümme asja, mida sel näitusel kindlasti vaadata.


1. Kõige vanem suguakti kujutis

Erootilist kunsti on inimkond viljelenud aegade algusest. Tallinna linna vanim säilinud erootilise sisuga kunstiteos valmis millalgi 16. sajandi lõpus, mil tundmatu meister nikerdas valmis galeooni mudeli.

Laeva ahtrile maalis ta alasti mehe, kes on oma embusse haaranud ja üles tõstnud alasti naise, kes omakorda on oma käed põiminud mehe kaela ümber. Ja kuigi see varauusaegne galeoonimudel seisis aastaid ka linnamuuseumi püsiekspositsioonis, jäi see väike ulakas joonistus seal aastakümneteks märkamatuks.

Teadagi miks - mudel oli väljas küljega, ahter aga on laeva tagaosa. Kõlvatul näitusel on see kujutis suurendatult ka seinale pandud, et pilti saaks uurida ka vitriinide vahele pugemata.


2. Raidkivi sea ja palja naisega

Teine väga vana ja erootilise alatooniga kunstiteos näitusel on linnakodaniku Andreas Harde vapp. Vapp on raiutud kivisse, mis pärineb majalt aadressil Viru tänav 7. Tegemist on ilmselt portaali silluskiviga, sest saksakeelne tekst õnnistab sellest sisse ja välja käijaid kuni igavese eluni.

See kujutab siinkandis vapiloomana küllaltki vähelevinud siga, kes on heraldikas kartmatuse sümbol. Kurioosumiks ja mõistatuseks vapil on aga sea seljas istuv alasti naine. Miks? Vapilt puudub loosung, mis aitaks seda lõpuni lahti seletada.

Foto: Meeli Küttim

Kõlvatul näitusel on raidkivi väljas kogu oma ilus, et iga vaataja saaks tõlgendada vappi lähtudes oma teadmistest ja ulakusest.


3. Lambasoolest kondoom

Enne kui leiutati moodsad materjalid nagu kumm ja lateks, tehti suguhaiguste eest kaitsmiseks vahendeid looduslikest materjalidest, näiteks loomade pimesooltest ning kalade ujupõitest. Näitusel on eksponeeritud lambasoolest kondoom, mis on valmistatud enam-vähem 19. sajandi juhiseid järgides.

Soolekondoome hoiti kuivatatuna ning enne vahekorda tuli need aegsasti likku panna. Pärast kasutamist soolekondoomid loputati ja kuivatati ning neid kasutati korduvalt. Pragunenud kondoome aga parandati kondiliimiga.

Foto: Meeli Küttim

Kuigi käsitöö on meie päevil moes ja lambasoolest kondoomi valmistamine pole ülemäära keeruline, soovitame turvaliseks seksimiseks kasutada ikkagi tänapäevaseid kaitsevahendeid. Sellepärast on vana aja kondoom ka kõlvatul näitusel, et tegemist on ajaloolise tervisekaitsevahendiga.


4. Prostituutide patsid

Kui üldiselt olid keskajal patuste karistamine jäetud põrguvürsti hooleks, jätkus neile piinu ka ilmalikus maailmas. Prostitutsiooni eest olid karistuseks nüpeldamine häbipostil ja linnast välja kihutamine. Tuli ette ka seda, et naistel lõigati ka maha nende juuksed, reeglina patsid, mis riputati häbiposti külge. Nii oli naise "autus" kaugele näha, kuna tollal polnud poisipea naisterahval sugugi tavaks.

Linnamuuseumi näitusel on vitriinis näha üks sajanditevanune pats; kes aga seinal rippuvatest patsidest sikutab, saab tutvuda hooranimekirja punktidega.

Foto: Meeli Küttim


5. Hooranimekirjad

Kui tänapäeval on "hoor" eesti keeles "prostituudi" halvustava alatooniga sünonüüm, siis algselt tähendas see alamsaksa või vanarootsi laen veel muudki moraalinormide rikkumist. Niisiis see ei tähendanud ainult töötamist prostituudina, vaid ka näiteks vabaabielu elamist või vallaslaste kasvatamist.

Tallinnas korraldas raad aastail 1660 ja 1666 uurimiskäigud eeslinna kvartalitesse, et kirja panna kõik niinimetatud hoorad. Kõige pikantsem seik sai uurijatele osaks, kui mindi uurima Röhmeri kõrtsi taga elavat Liesbehti ja tema tütreid - vanim tütar tabati otse ühe mehega õllevaadi peal "kõlvatut asja" tegemast.

Kõlvatul näitusel väljas olevad hooranimekirjad on algupärased ja ajastuomaselt käsikirjalised ning vanas kirjastiilis, et neist nimede välja lugemine oleks ikka nuputamisülesanne.


6. Kollane pilet

Kui sa ei saa midagi ära keelata, siis sa saad seda vähemalt reguleerida, kõlab üks vana valitsemise tõde. Et prostitutsiooniga käisid kaasas näiteks suguhaigused, mis näiteks võisid võtta terve polgu soldateid või laevatäie madruseid korraga rivist maha, tuli midagi teha.

Aastal 1851. aastal kehtestas tsaarivõim prostituudi isikutunnistusena meditsiinilise pileti, rahvakeeli kollase pileti, kus olid kirjas omaniku nimi ja märkused arstliku läbivaatuse kohta. Prostituut pidi arstlikus kontrollis käima iga nädal, arsti hinnang märgiti kollasesse piletisse. Kui naine oli terve, võis ta edasi töötada, kuid haiguse korral saadeti ta sundravile.

Kõlvatul näitusel on muuhulgas välja pandud 1901. aastal prostituut Akseniale välja antud tervisetõend ja sellelt on näha, et tal olid töötervishoiunõuded täidetud.


7. Ned de Baggo pildid

Kui leiutati fotograafia, jõudis uuele tasmele ka pornograafia. Korraga sai kujutada päris inimesi pikantsetes poosides üsna lihtsa vaevaga ning realistlikumalt kui kunagi varem. Sõdadevahelises Tallinnas tegutses selles vallas kõige järjepidevamalt ning edukamalt baltisakslane Ned de Baggo.

Foto: Meeli Küttim

Libekeelne Baggo pildistas isegi kooliealisi tütaralpsi, kes vastutasuks said šokolaadi ja likööri, mõnikord siiski ka raha. Baggol oli sisse seatud üle-euroopaline võrgustik ja Tallinna neidude pilte levitati lunapostiga Euroopa rikastele vabrikantidele. Kui ta viimaks Kihnu saarele asumisele saadeti, põgenes ta sealt ning elas Euroopa eri riikides, jätkates sealgi pornograafia levitamist.

Kõlvatul näitusel on väljas valik erinevaid Ned de Baggo fotosid.


8. Restoraniboksid ja kabareed

Eesti Vabariigi ajal kolis lõbuäri restoranidesse ja baaridesse. Tallinna söögikohtades olid väga levinud kabinetid, kus sai privaatselt sööki-jooki nautida ning samas pidada eraviisilisi kohtumisi. Kuna säärased kohad olid sobilikud ka prostitutsiooni jaoks, pidi linn sekkuma ja säärased suletavate ustega kabinetid keelati ära. Sellegipoolest leidsid restoranipidajad võimalusi kabinettide säilitamiseks.

Foto: Meeli Küttim

Üks kurikuulsa mainega restorane oli Kalamajas asunud Evald, mille kohta räägiti, et isegi Evaldi lillemüüjad olid tegelikult lõbutüdrukud ning et naisorkestrite liikmed võtsid kabinetis vastu kuni kuus klienti õhtu jooksul. Tallinna volikogus nimetati Evaldi naispersonali sapiselt «elusaks inventariks».


9. Lorupi lõhnaõlipudel

Peale tervise pidi prostituut hoolitsema ka oma väljanägemise eest. Selleks vajas ta meigi- ja lõhnastustarbeid. Nii võisid talle kuuluda praegu kõigi kollektsionääride silmi särama panevad neorubin-tooni kristallist udustaja ja puudritoos, mis olid sedavõrd uhked ja kallid esemed, et sääraseid said endale lubada vaid kõige uhkemate bordellide kõige hinnatumad töötajad. Kristallesemeid valmistas Tallinnas tegutsenud Johannes Lorupi klaasivabrik 1930. aastate lõpul. Esemed kuulusid kolmesesse tualettlaua komplekti koos lõhnaõlipudeliga.

Tallinna Linnamuuseumi näitusel välja pandud udustaja ja puudritoos ei ole ühegi prostituudi kasutuses olnud, ent esindavad hästi oma ajastut ja seda küllust, mida suurema varakuse korral endale lubada sai.


10. Kes nad üldse olid?

Rahvasuu tunneb ütlemist "läks linna litsiks." Näitusel välja toodud statistika aitab aimu saada, kas ja kuivõrd niisugune ütlemine paika peab. Samuti annab andmestik märku, mis sorti rahvas prostituutide kliendiks on olnud keskajal, aga ka ilmasõdade vahelisel perioodil. Nõnda saab teada näiteks seda, et lõviosa Tallinnas tegutsevatest prostituutidest oli pärit mujalt kui Tallinnast.

Foto: Meeli Küttim

Lisaks ajaloolisele vaatele on näitusel siia-sinna paigutatud ka infonupukesed, kus peegeldatakse, missugune on olukord tänapäeval. Nii võib iga külastaja ise mõelda, kus on mitmete tänaste eelarvamuste ja hoiakute läte või kui kaugele me keskaja hinnangutest tänaseks jõudnud oleme.

Viimati muudetud: 08.07.2021

Teema: Tallinn, Üritused