Kohalikud, kes hoiavad Eesti kultuuri traditsioone elus

Allikas: Tõnu Runnel

Kohalikud, kes hoiavad Eesti kultuuri traditsioone elus

Traditsioonid, mida meie esivanemad teadsid unepealt, ei pruugiks tänapäeval üldse elus olla, kui poleks inimesi, kes nende populariseerimise ja tutvustamisega igapäevaselt ei tegeleks. Tutvustame kahte eeskujulikku inimest, kes on võtnud oma südameasjaks meie identiteedile nii omaseid kombeid meeles pidada ja veel niivõrd hästi, et ka välismaalt neid vaatama/kogema tullakse.

Eda Veeroja aitas Eesti suitsusauna UNESCO pärandi nimekirja

Kes siis ei teaks, et suitsusaunal on meie kultuuris kaugeleulatuvad juured. Aga kui palju teist tänapäeval on päriselt suitsusaunas käinud või vähemalt teavad kedagi, kellel oleks oma kodus suitsuga köetav saun? Et saada suitsusaunas käies "see õige kogemus", tuleb seda traditsiooni läbi ja lõhki tunda. Muidugi niisama nautida – seda võib kah! Aga vaatame siis üle, mida suitsusauna kombed meile räägivad.

Saun polnud vanade eestlaste jaoks ainult pesemise koht – see oli paik, kus võeti vastu sünnitusi, pesti surnud, koguneti tähtsateks aruteludeks ja suheldi ka esivanemate hingedega. Oluline osa suitsusauna traditsioonist oli kasetohust saunakingade sidumine ja ka näiteks seal liha suitsetamine.

Nagu nimigi ütleb, mängib selle sauna puhul olulist rolli suits, seega pole neil hoonetel korstnat – suurem osa suitsust väljutatakse enne lavale minekut akende ja uste kaudu. Kuumad kivid hoiavad sauna mitu tundi soojas ja nagu ikka, tuleb neile visata mõnusasti vett, et tekiks aur. Sauna ei mindud kunagi vihata – see aitas stimuleerida vereringet, kooris surnud naharakke ja hoidis noorena.

Suitsusauna traditsioon oli algusest peale perekondlik tegevus, mida harrastati tavaliselt nädalavahetustel ja kindlasti pühade ajal – ei saanud ju pidulauda mustana istuda. Saun puhastas, pehmendas lihaseid ja värskendas vaimu. Sauna ettevalmistusel osalesid traditsioonide järgi pere vanem pereliige koos lastega, et neile õiged õpetused üle anda ja niiviisi kindlustada traditsiooni jätkamine.

Suitsusauna pääsemine UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja ei sündinud tühjast kohast – selle nimel nägi 10 aastat vaeva Eda Veeroja, kes on võtnud oma elutöö eesmärgiks suitsusauna traditsiooni elushoidmise, tutvustamise ja viljelemise. Täna toimetab ta Mooskal, kuhu ootab kõiki huvilisi suitsusauna traditsioonidest osa saama.

Aivar Ruukel – Soomaa võlusid oskame paremini hinnata tänu temale

Soomaa rahvuspark on soode- ja rabaderohke ala Pärnu- ja Viljandimaal. Külastajatele on kõige tuntum lume sulamise või suurte vihmade järgne Soomaa suurvesi ehk nn viies aastaaeg, mil kõik madalamad metsad, teed ja isegi õued on üle ujutatud. Ainsaks liiklusvahendiks on neil päevil paat. Olenevalt aastaajast saab Soomaa võlusid nautida autoga, jala, räätsadega või siis paadiga.

Kui palju me Soomaa võludest teaks ja osa saaks, kui turismiarendaja Aivar Ruukel poleks selle ühel hetkel nii populaarseks teinud. Soomaal matkade korraldamisega tegelev Ruukel on toonud Soomaa piirkonna kaardile ja meelitanud meie loodusesse ohtralt välisturiste. 2020. Aastal pälvis ta preemia Lääne-Eesti turismi arendamise eest.

Tema pühendumuse oluline osa seisneb ka selles, et teha nähtavaks ja säilitada palgist väljataotud paatide traditsioon – sellist tüüpi soome-ugri kultuuripärandi nimekirja kuuluvaid veesõidukeid kasutati Eestis ajalooliselt palju. Kunagi valmistati neid kivist tööriistade abil. Hetkel töötab Ruukel aktiivselt selle kallal, et ühepuupaadid ehk haabjad lisataks UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Vastuse peaks saama 2021. aasta lõpuks.



Viimati muudetud: 03.09.2021

Teema: Kultuur ja Ajalugu, Spaad ja Saunad, Loodus