Kui palju tead vanausulistest?

Peipsi järve rannikut mööda sõites on ilmselt üks põnevamaid kultuurilisi nähtusi tee ääres olevad ridamajad, mis on kitsalt üksteise kõrval ja kus elu kulgeb veidi teistmoodi kui mujal Eestis. Seal Varnja, Kasepää, Sofia ja Kolkja külades elab palju vanausulisi – vähemusrahvusi, kelle toimetamised ja traditsioonid väärivad teadmist. Miks nad üldse siin Eestis elavad ja mis on nende eripäraks? Teeme selgeks.

Kes on vanausulised ja kuidas nad Eestisse sattusid?

Vanausulised on Vene Õigeusu Kirikust eraldunud usuline liikumine, mis ei tunnista 17. sajandil patriarh Nikoni poolt algatatud reforme õpetuses ja jumalateenistuse korras.

Esimesed vene vanausulised jõudsid Peipsi rannikule 17. sajandi lõpus. Nad olid sunnitud tsaari juhitud Venemaalt põgenema, kuna neid kiusati taga. Põhjus peitub selles, et 17. sajandil võttis vene tsaar Aleksei Mihhailovitš Romanov nõuks riigi valdusi laiendada ja tugevdada oma võimu. Selleks tuli ka kirikuvõimu suurendada. Eelkõige tehti seda sellega, et kirikurituaalid üle maa viidi ühtseks.

Reformide käigus parandati liturgilisi raamatuid ja muudeti jumalateenistuste sisu. Kui varem oli lubatud ka "bütsantsilik" kahe sõrmega ristimärgi tegemine, siis nüüd pidi tegema seda kolme sõrme abi. Ära jäeti maani kummardamise komme palvustel ja palju muud.

Kui vaadata nüüd nendele reformidele otsa, kõlavad need muutused mitteuskliku jaoks nii, et raske on kellegi proteste mõista, kuid ometi on need teatud usugruppide jaoks fundamentaalse tähtsusega.

kahe sõrmega ristimärgi tegemise asemel kolmesõrmeline.
Jeesuse nimi kirjutati kujul Иисус, mitte nagu vanasti Исус.
Ristimise, laulatuse ja pühakoja õnnistamise ajal käimine vastupäeva, mitte päripäeva.
Usutunnistuses "И в Духа Святаго Господа Истиннаго и Животворящаго" jäeti välja sõna "Истиннаго".
Kahekordse halleluuja asemel kolmekordne.
Liturgias seitsme armulaualeiva asemel viis.
Mitmehäälne poolamõjuline koorilaul.
Kaotati katoliiklaste ümberristimine.

Uued nõuded tekitasid aga õigeusklike hulgas hulganisti proteste, kuna tol ajal tähendas rituaalide muutmine sisuliselt usust lahtiütlemist.

Vanausuliste muuseumis näed, kuidas nende kommete kohaselt elati.

Pilt: Liina Laurikainen

Kui reformid ametlikult ära kinnitati, kuulutati vana usu pooldajad ketseriteks ja neid asuti represseerima. Kiusamine läks lausa sinnamaale, et neid põletati elusalt või neil raiuti käsi ja keel ära, et nad ei saaks teha risti kahe sõrmega ega öelda palvet vanamoodi. Vanausulistel meestel on kombeks habet mitte ajada. Üheks represseerimise viisiks sai lausa habememaks.

Seejärel algas nende väljaränne nii Poola, Leedu Vürstiriiki, Preisimaale, Eestisse, Türki, Hiinasse ja ka Jaapanisse. Kusjuures manifest "Usuvabadusest", millega vanausuliste tagakiusamine lõpetati, allkirjastati alles 1905. aastal.

Peipsi äärde tekkisid vanausuliste püsiasulad 1730. aastate lõpuks. Sinna kerkinud palvelates hoiti kirikuraamatuid, õpetati lastele kirikuslaavi keelt ja laulmist iidse noodikirja järgi.

Peipsimaa muuseumis näeb huvitavaid ikoone ja vanausuliste eluolu

Pilt: Veronika Kookmaa

Vanausuliste huvitavad kombed

Praeguseks on Eestis 11 vene vanausuliste kogudust umbes 15 000 liikmega. Nende eripäraks on see, et osad vanausulised ei tunnista preestrit – nendel viib teenistusi viib läbi nastavnik, kelleks võib olla ka naine. Ristimine toimub kolmekordse vettekastmisega, patutunnistamisel tuleb käia vähemalt kord aastas. Kusjuures ristimine ja patutunnistamine on kaks olulist sakramenti, millel on fundamentaalne roll hinge päästmise juures. Vanade kommete kohaselt löövad vanausulised risti ette kahe sõrmega ja kasutavad reformide-eelset pühakirja ja lauluraamatut. Jumalateenistustel lauldav koorilaul on ühehäälne ja kasutatakse erilist arhailist noodikirja.

Jumalateenistustel (mis on tavaliselt pikad) kannavad vanausulised traditsioonilisi palverõivaid: naistel pikk seelik ja pearätt, mida ei sõlmita, vaid kinnitatakse haaknõelaga. Kui palvetatakse, tehakse sügav maani kummardus. Tähtsat rolli mängivad palvehelmed, mis on tehtud väikestest riiderullidest (17 rulli 17 prohvetliku ettekuulutuse auks, 33 on Kristuse eluaastad, 40 tähistavad Kristuse nelikümmend päeva kestnud paastumist ja kiusamist kõrbes, 12 rulli kaheteistkümne apostli mälestuseks) ja neljast kolmnurksest labast.

Eriti rangetes sektides pole meestel lubatud habet ajada. Kindlasti ei tohi juua kohvi ja suitsetada ning kunagi ei jagata külalistega oma toidunõusid ja tarbeesemeid. Külla minnes tuleb kaasa võtta enda nõud. Kui neid pole, tuleb söögist keelduda või juua vett näiteks peopesast.

Kallaste vanausuliste pomooride koor

Pilt: Visit Estonia

Vanausulisele on olulised ikoonid – need religioossed pühapildid on justkui Jumala õpetuse edastajad ja taevaste tarkuste kujutajad inimesele hoomatavas vormis. Kuna neil puudub kirikuhierarhia, teevad nad kõik usulised toimingud läbi justnimelt ikoonide ees. Mõnel vanausulisel külas käies võid teinekord märgata, et neil on alati kodudes ikoone ja tihtipeale asetsevad need teatud ilmkaarte suunas. Kusjuures neile pole oluline, kes on ikooni maalinud, vaid kuidas see on tehtud.

Ehkki vanausulisi ei ole Eestis enam palju, tuleb tõdeda, et nende kultuuripärand on rikkalik ja väärib tutvumist. Näiteks ikoonide tegemine pole nende jaoks kunst, vaid pigem oskustöö. Kui satud neid ikoone nägema, uuri lähedalt seda filigraansust ja proovi mõtestada seda lugu, mida konkreetne ikoon endas kannab.

Tänapäeva vanausulised austavad oma kultuuri, kuid seda pigem põlvnemise kui et usulise tunnistuse järgi. Nende toidukultuuri sümboliks on muidugi sibul, mida Peipsi ääres palju kasvatatakse. Magusast on vast kõige kuulsamaks saanud keedusuhkur, mis meenutab justkui koorekompveki - lihtsalt võrratu. Peipsimaa muusemis saab selle tegemist ka õppida.

Keedusuhkur - imehea maius

Pilt: Peipsimaa muuseum

Samavõrd oluline on vanausuliste jaoks teejoomise traditsioon. Kas oled näinud, mismoodi töötab samovar? Kusjuures seda saab proovida ka Eesti Vabaõhumuuseumis.

Peipsimaad külastades tutvud nende tavade ja tegevusaladega, mis on tänaseni elavad ja säilitanud oma eripära.

Eksootiline jalutuskäik ootab sind läbi kilomeetritepikkuse Raja, Kükita, Tiheda ja Kasepää tänavküla, kus paiknevad tihedalt koos majad, aedviljapeenrad ja kilekasvuhooned ning kust väikesed põiktänavad viivad järve äärde. Märka sealset arhitektuuri, sibulapeenraid ja karakatitsaid.

Sibulakasvatajatena tuntud vanausulisi on läbi aegade peetud ka headeks kaluriteks ja ehitajateks. Kohaliku ehituskunsti vaatamisväärsusteks on piirkonna palvemajad, kus saad osaleda jumalateenistusel.

2023. aasta lõpus avati Kolkjas vanausuliste muuseum. Muuseumi esimesel korrusel saab näha vanausuliste maja nii nagu see võis välja näha ligi 130 aastat tagasi koos traditsioonilise tubade jaotuse ning külakogukonna annetatud rõivaste, mööbli ja muude esemetega. Teisel korrusel saab joonisfilmi abil kiirkokkuvõtte siinsete vanausuliste ajaloost ning virtuaalreaalsuse keskkonnas osaleda palvusel Suur-Kolkja palvelas.