Sügisesed tähtpäevad rahvakalendris

Halloween on vahva, kuid samavõrra on tähtis pidada meeles eestlaste vanu kombeid ja uskumusi. Sügiseti on kolm rahvakalendri tähtpäeva, mis peaks kõigile teada olema: hingedeaeg, mardi- ja kadripäev. Tuletame meelde, mis neis erilist on.

Hingedeaeg

Septembri lõpust kuni jõuludeni on paljudes maades aeg, mil austati ja oodati koju esivanemate hingi. Sellesse aega jäi saagikoristuse lõpp ning algasid tubased tööd, see on ka pimedaim aeg aastast ning talve algus. Usuti, et hinged toovad perele vilja- ja karjaõnne. Hingedeajal, eriti neljapäeva õhtuti, oodati hingesid koju. Nende jaoks kaeti laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi toitu maitsma. Sel ajal oli keelatud naljatamine, naermine, aga ka kärarikkad tööd. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.

Mardi- ja kadripäev

Mardi- ja kadripäeva juured ulatuvad kaugele ajalukku, kuid mõlemad tähtpäevad elavad tänaseni, eeskätt ehk mardi- ja kadrisantide ringijooksmise tõttu. Aegade jooksul on mõlema tähtpäeva kombestik üsna palju muutunud ja sulatanud endasse uusi jooni.

Mardipäeva leiame kalendrist 10. novembril, kuid marti joostakse sellele eelneval, 9. novembri õhtul. Kuna algselt liikusid mardisantidena ringi mehed, siis on ka hiljem püütud marti joosta pigem meestena. Talust tallu jooksmist alustati õhtupoolikul hämaruse saabudes, seljas musta või tumedat värvi riided või pahupidi pööratud kasukad. Et oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks, siis pandi ette rohmakad maskid. Halbade jõudude eemalepeletamiseks oli kombeks laulda ja pilli mängida, aga ka kolistada, taguda asju kokku, helistada kellasid, lärmata ja käratseda. 

Kadripäev on 25. novembril, kadrisandid käisid kas eelneval või mõnel pool ka sama päeva õhtul. Juba kadripäeva nimetus ütleb, et ringi rändasid ennekõike naised või siis riietuti naisteks. Kadrisantide riietus on läbi aegade olnud valget värvi ja kenam kui mardisantidel. Ka maskid ei olnud jõulised ega koledad, nende eesmärk oli varjata nägu, sest oluline oli, et tulijaid ära ei tuntaks. Samuti olid kadrisantide laulud, pillimäng ja vigurid vaiksemad ning tagasihoidlikumad kui martide omad.

Martidel ja kadridel olid alati kaasas vitsad, millega löödi pererahvale tervist, kuid nuheldi ka neid, kes olid olnud laisad. Laulud, rituaalid, õnnistamissõnad ja manamised olid mõlemal tähtpäeval üsna sarnased.

Kaasaja kombed

Tänapäeval käivad santi jooksmas tavaliselt koolilapsed, riietuses ei domineeri enam hele ega tume, enda maskeerimiseks sobib kõik mis kätte juhtub. Majast majasse liigutakse ilma laulu ja lärmita, kuid säilinud on komme, et tuppa pääsemiseks lauldakse ukse taga mardi- või kadrilaulu. Tuppa saades lüüakse peale laulmise ka tantsu, loetakse luuletusi ja küsitakse mõistatusi. Kadrisante liigub kaasajal martidega võrreldes vähem ringi, maal on traditsioon rohkem säilinud kui linnas. Laulud, tantsud ja mõistatused on sarnased ning kotti sobivad nii maiustused, puuviljad kui raha.

Allikad: Folklore.ee ja Eestikultuurist.ut.ee