public.homepage.logo
KäsmuAllikas: EAS

Rannarootslased

Killuke Skandinaaviat Eesti läänerannikul

Enne Teist maailmasõda kõlas Eesti läänerannikul ja saartel eesti ning saksa keele kõrval ka rootsi keel – sealsed elanikud olid eestirootslased, keda nende rannikuäärse asupaiga tõttu nimetati ka rannarootslasteks. Rannarootslaste peamised asualad olid Ruhnu ja Vormsi saar, Pakri saared, Noarootsi poolsaar, Riguldi ja Osmussaar. Rootslasi elas ka Vihterpalus ja Naissaarel, kuid seal olid nad 1930. aastateks hakanud eestlastega segunema. Rannarootslased ise nimetasid oma kodukanti Aibolandiks.

Kui tänapäevase rootsi keele oskaja oleks eestirootslaste sekka sattunud, siis poleks ta nende jutust suuremat aru saanud – nad rääkisid keelt, mis oli 700 aastat Eestimaa serva peal omasoodu arenenud. Igal paikkonnal oli ka oma murrak – see oli justkui nende salakeel, millest võõras kõrv aru ei saanud.

Rannarootslaste rahvariided erinesid oma mustade plisseeritud seelikute poolest selgelt eestlaste rahvarõivastest. Ruhnus ja Vormsil kandsid naised rahvarõivaid igapäevaselt veel 1930. aastatelgi.

Rannarootslased elasid siin 1939. aastani, mil Nõukogude Liit tõi Eestisse oma sõjaväebaasid. Enamik rootsi keelt rääkivast vähemusest põgenes Rootsi ja praegu elab siin ainult umbes 1000 rannarootslast. Siiani aga annavad rootslaste 700aastasest ajaloost Eestis tunnistust rootsikeelsed kohanimed Eesti rannikul ja saartel.

Osmussaare kabel

Allikas: Rivo Veber

Haapsalu

Haapsalut on nimetatud eestirootslaste pealinnaks, sest peamised rannarootslaste asualad asusid just Haapsalu ümbruses. Lisaks rannarootslastele seob Haapsalut Rootsiga seegi, et siin veetis oma lapsepõlve Ilon Wikland, kes on tuntuks saanud Astrid Lindgreni raamatute illustraatorina.

Rannarootslaste elust ja ajaloost ülevaate saamiseks võikski alustada Haapsalus asuvast Rannarootsi muuseumist. Muuseumi üheks ehteks on 20 meetri pikkune rannavaip – muuseumitöötajate ja neljapäeviti muuseumis kogunevate nn neljapäevamemmede tikitud vaip, mis valmis Rootsi kuninga külaskäiguks 2002. aastal.

Vormsi

Vormsi saarel, mis rootsi keeles kannab nime Ormsö, püüavad pilku rõngasristid kalmistul. Sellist hulka rõngasriste (350) nagu Vormsi kalmistul ei kohta mitte kusagil mujal.

Vormsi keskaegse Püha Olavi kiriku ja kalmistu vahel on Eesti üks väheseid Vabadussõjas langenute mälestusmärke, mida nõukogude okupatsiooni ajal ei hävitatud. Ilmselt oli põhjuseks see, et mälestuskivi tekst on kirjutatud rootsi keeles ja saarele saabunud võõrvõimud ei saanud aru, millega tegemist.

Vormsirootslaste elust saarel annab aimu kodukanditalu Svibys, kus Vormsi kodukandiühingu eestvõttel on sisse seatud väike talumuuseum.

Vormsi tuletorn ehk Saxby tuletorn Vormsi lääne-looderanniku

Allikas: Renee Altrov

Ruhnu

Kõige kaugemal, Riia lahes, asub Ruhnu saar ehk Runö, mis on lähemal Läti rannikule kui Eesti rannikule. Legendi järgi said ruhnurootslased 1920. aastatel valida, kas nad tahavad kuuluda Eesti või Läti riigi alla. Eesti kasuks kallutasid otsuse hülged ja naised. Ruhnlased olid nimelt hülgekütid ja paremad hülgepiirkonnad jäid just Eesti poolele. Samuti jäid Eesti poolele teised rannarootsi alad, kust sai käia naist võtmas.

Vaatamata Ruhnu saare väiksusele on seal tervenisti kaks kirikut, mis tihedalt üksteise kõrval seisavad. Neist 17. sajandil ehitatud puukirik on vanim säilinud puidust kirik Eestis. Kui see aga ruhnlastele väikseks jäi, ehitati 20. sajandi alguses kõrvale kivikirik. Kirikaias kohtab omapäraseid nn katusega riste, mille puhul oskaja silm saab aru, kas risti alla on maetud naine või mees.

Ruhnu muuseumis saab näha näiteks hülgeküttide kuni kaheksa tuhande aasta vanused kvartsist tööriistu ja hülgepüss.

Noarootsi

Noarootsist, mis rootsi keeles kannab nime Nuckö, sai 20. sajandi alguses rannarootslaste keskus – seal asutati kõik tähtsamad eestirootslaste organisatsioonid. Noarootsi keskuses asuvas Pürksi mõisas tegutses 1920.-1930. aastatel rootsikeelne Pürksi rahvaülikool, kus eestirootsi noored omandasid teadmisi moodsast põllumajandusest ja kodundusest. Noarootsi kirikust üle tee asuv pastoraat on aga üks vanemaid puithooneid Eestis.

Osmussaar

Noarootsi juurde kuulub ka Osmussaar, mille rootsikeelne nimi Odensholm on legendi järgi pärit sellest, et skandinaavlaste muinasjumal Odin olevat sinna surema lennanud. Seitse Osmussaare perekonda pidid oma saare aga loovutama 1939. aastal, kui sinna pidi rajatama Nõukogude sõjaväebaasid. Nüüd on osmussaarlaste järeltulijad korrastanud Jeesuse kabeli varemed, et seal suviti vabaõhu jumalateenistusi pidada.

Noarootsi kirik

Allikas: Silver Raidla

Tutvu rannarootslaste kultuuriga

Rannarootslaste toidukultuur

Rannarootslased olid lihtsad kalurid, karjakasvatajad ja põlluharijad, nii palju kui kivisel maal põldu harida andis. Seda, mis põld andis, müüdi Stockholmi, Turu ja Helsingi turgudel. Ruhnlased olid tuntud ka hülgeküttidena.

Rannarootslased valmistasid ka juustu. Pakri saarel valmistati isegi lambapiimajuustu, mis sai oma kuju väikeses puuvormis.

Paljusid retsepte on põlvest põlve edasi antud, mis on aidanud säilitada kohalikke traditsioonilisi maitseid ja valmistusviise.

Rannarootslaste meelisroog, praetud kala

Allikas: Ragne Värk

Naudi Rannarootsi maitseid

Loe veel

Eesti kaart