„Mulle kohutavalt meeldib aerutada!“

„Mult on palju küsitud, et kus ma puhata tahaksin. Ma tean küll, et alati saab välismaale minna, aga ausalt öeldes tahaksin praegu Eestis ringi vaadata ja puhata,“ on Merilin Mälk kindel. „Meil on Tagarannal suvila, mille lähistel on nii Ninase kui Panga pank. Nii et kui ma puhkust vajan, siis võtan oma sõbrad ja sõbrannad kaasa ja lähme sinna.“

Eelkõige soovitabki ta muidugi ka teistel tulla puhkama Saaremaale. „Siin on sõbralikud inimesed ning hästi rahulik olemine,“ tutvustab ta oma kodusaart. Kuhu aga veel minna? „Lääne-Eestis, kus ma elan, on tasane pind, nii et kui ma vähegi Lõuna-Eesti poole jõuan, on see juba nii põnev!“

Merilin tunneb, et üsna palju kohti on tal Eestis veel avastamata. „Olen küll suhteliselt igal pool käinud, aga Kesk-Eesti on mulle väga võõras, näiteks Paide,“ toob ta näite. „Olen seal korra käinud, aga see oli väga ammu ja ma ei mäleta sellest suurt midagi,“ on ta valmis välja uurima, mis elu sealkandis elatakse. „Käisin Dubais filmimas oma loole muusikavideot ja filmigrupp kiitis sealset maastikku, öeldes, et Eestis on kõik kohad juba ära filmitud. No mina küll ei usu seda!“ ütleb Merilin.

Merilin meenutab paari aasta tagust paadimatka Pedja jõel, mis isa ja tema sõpradega koos ette võeti. „Mulle nii kohutavalt meeldis see,“ hüüatab Merilin. „Olime kolme väiksema paadiga ja sihilikult panime oma telefonid kinni, et olla levialast väljas. Telkisime kokku vast kolm ööd, püüdsime kala ja tegime kalasuppi,“ kirjeldab ta oma matka. „See oli üsna adrenaliinirohke seal telgis ööbida, sest kunagi ju ei tea, kas telkisid ehk kogemata metssigade raja ette ja nad pärast jooksevad sulle otsa,“ muigab ta. Igatahes meeldis see matk Merilinile nii väga, et pärast seda on ta sageli isale peale käinud, et too matka kordaks.

„Mulle meeldib parkides jalutada,“ ütleb Merilin. „Ma täitsa fännan neid, otsin neid igalt poolt. Kui ma vahel Tallinnas vanaema ja vanaisa juures Mustamäel ööbin, siis meeldib mulle käia seal lähedalasuvas Löwenruh’i pargis. See on pisike pargike ja ma ei teagi, miks see mulle nii meele järele on,“ mõtiskleb Merilin ja märgib, et kord sattus ta ema juhuslikult Nõmmel ühte parki, kust Merilinile fotosid saatis. „Too park on mul veel avastamata, nii et see on nüüd ka mu nimekirjas,“ ütleb ta.