Mis kuuluvad UNESCO maailmapärandisse Eestist?

Allikas: Visit Estonia

Mis kuuluvad UNESCO maailmapärandisse Eestist?

Eestist kuulub vaimset pärandit tunnustavasse UNESCO nimistusse mitmeid linnu ja kultuurilisi traditsioone. Kas tead, millised? Vaatame üle – siin leidub aardeid iidsetest lauludest kuni arhitektuurini.


Tallinna vanalinn

Tallinna vanalinna eriline väärtus on hästi säilinud keskaegses atmosfääris, seda nii munakivisillutiste kui ka arhitektuuri poolest. Paljudest teistest Euroopa linnadest on see kadunud. Äramärkimist väärib asjaolu, et meie tervilikult säilinud linnasüdames on alles 14. ja 15. sajandi olulised esindus- ja sakraalhooned, kaupmeeste elumajad aitade ja ladudega. Vanalinn kuulub 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Tallinna vanalinn oma erilise arhitektuuri ja struktuuriga on maailmas ainulaadne

PIlt: Visit Estonia

Kihnu

UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirjas on ka Kihnu põliskultuur. Rohkem kui 600 aastat on see iidne meresõitjate, kalurite ja hülgeküttide saar elanud omalaadses rütmis ja vaimus. Mehed on suurema osa ajast veetnud merel, naised on enda kanda võtnud ülejäänud elu korraldamise. Just Kihnu naised on need, kellest on saanud kultuuripärandi kaitsjad ja edasikandjad. Ka tänapäeval järgivad saare elanikud paljuski esivanemate traditsioone, näiteks kolm päeva kestev pulmapidu, kindlate mustritega rahvarõivad, rituaalid jaanipäeva jpm.


Kihnu võimas naistevägi on kultuurile sellise pitseri vajutanud, et sellest räägitakse lausa üle maailma.

Pilt: Visit Estonia

Seto leelo

2009. aastal kandis UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimistusse seto leelo ehk seto traditsioonilise mitmehäälse laulukultuuri. Setode jaoks on laulmine loomulik ja igapäevane tegevus, mille abil antakse edasi mõtteid, väljendatakse tundeid ja hoitakse elus mälestusi. Setomaa laulutraditsiooni hoiavad elus nii vanem kui ka noorem põlvkond. Ajaloo kuulsaimad lauljad teadsid peast kuni 20 000 salmi ja neid kutsuti "seto lauljateks".

Soomaa ühepuupaadi "haabjas" ehitamine ja kasutamine

UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kanti 2021. aasta lõpus Soomaa uhkus, ühepuupaadi "haabjas" ehitamine ja kasutamine.

Soomaa rahvuspargi esindajad ütlevad haabja kohta nii: "Puutüvest õõnestatud paat on üks vanemaid veesõidukeid maailmas. Jämedamad puud, millest küllap ka Soomaa jõekallaste elanikud võisid oma esimesed paadid meisterdada, tekkisidki esmalt ca 6000 aasta eest, atlantilisel kliimaperioodil. Ühest puust paate valmistavad ja kasutavad tänase päevani paljud põlisrahvad kõigil kontinentidel, piirkondades, kus kasvab piisavalt jämedaid puid. Lisaks eestlastele on ühepuupaate siiani kasutusel mitmetel soome-ugri rahvastel: hantidel, mansidel, komidel, udmurtidel, maridel, karjalastel, vepslastel. Lootsikuehituse keskseks tegevuseks on külgede laialipainutamine ehk laotamine. Soojuse ja niiskuse koosmõjul, ehk tule ja veega ning puuokste abil painutatakse lootsiku toorik umbes poole laiemaks. Nii suurendatakse paadi mahtuvust, stabiilsust ning manööverdus- ja kandevõimet.

Vesisel ja suurte üleujutuste poolest tuntud Pärnu jõe lisajõgede alamjooksul Soomaal on ühepuulootsik tänaseni liikumis- ja transpordivahendina kasutusel, olles suurvee ajal sobilik sõiduriist. Nii on ühepuulootsik Soomaa rahvuspargi sümboliks. Kuna siinne asustus on paiknenud ikka jõgede ääres ning lihtsaim ja varasemalt ka pigem ainus viis liikuma pääsemiseks oligi mööda jõge, siis ongi lootsiku ehk haabja olemasolu üks siin elamise eeldusi. Lootsiku valmistamine ja kasutamine on kohalike seas vahepeal natukene unustuse hõlma vajunud ning asendunud pigem laudpaatide või kanuudega, aga praeguste lootsikumeistrite aktiivsus ja UNESCOsse pürgimise projekt on ka kogukonna oma kultuurile teise pilguga vaatama pannud."

Suured tänud Aivar Ruukelile, kes on palju aastaid pühendanud Soomaa rahvuspargi kaitsmisele ja edendamisele!⁠

Suitsusaun

Kes siis ei teaks, et suitsusaunal on meie kultuuris kaugeleulatuvad juured. Saun polnud vanade eestlaste jaoks ainult pesemise koht – see oli paik, kus võeti vastu sünnitusi, pesti surnud, koguneti tähtsateks aruteludeks ja suheldi ka esivanemate hingedega. Oluline osa suitsusauna traditsioonist oli kasetohust saunakingade sidumine ja ka näiteks seal liha suitsetamine.

Nagu nimigi ütleb, mängib selle sauna puhul olulist rolli suits, seega pole neil hoonetel korstnat – suurem osa suitsust väljutatakse enne lavale minekut akende ja uste kaudu. Kuumad kivid hoiavad sauna mitu tundi soojas ja nagu ikka, tuleb neile visata mõnusasti vett, et tekiks aur. Sauna ei mindud kunagi vihata – see aitas stimuleerida vereringet, kooris surnud naharakke ja hoidis noorena.

Suitsusauna pääsemine UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja ei sündinud tühjast kohast – selle nimel nägi 10 aastat vaeva Eda Veeroja, kes on võtnud oma elutöö eesmärgiks suitsusauna traditsiooni elushoidmise, tutvustamise ja viljelemise. Täna toimetab ta Mooska turismitalus, kuhu ootab kõiki huvilisi suitsusauna traditsioonidest osa saama.

Võrumaa suitsusauna traditsioon on pikk. Kas oled ise proovinud?

Pilt: Visit Estonia

Struve geodeetiline kaart

15. juulil 2005 lisati UNESCO maailmapärandi nimistusse Tartu Ülikooli astronoomi F. G. W. Struve aastatel 1816-1855 loodud kaar, mille eesmärk on mõõta Maa kuju ja suurust. See on 2820 kilomeetri pikkune meridiaanidistants, mis ulatub Põhja-Norrast Musta mereni. Algsetest mõõtmispunktidest on tänapäeval säilinud 34, millest kolm on Eestis. Tartu Tähetorni hoone on Struve meridiaanikaare osana kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kaare asukohta tähistav mälestustahvel asub hoone kõrval.

Tartu kui kirjanduslinn

Alates 2015. aastast kuulub Tartu kirjanduslinnana UNESCO loovlinnade võrgustikku. Tartu kirjanduselu on mitmekesine ja energiline ning kirjanduslinna, mis on pigem võimalus ja inspiratsiooniallikas kui tiitel, panustavad kõik siinsed loojad, lugejad ja korraldajad. Eesmärgiks on inimeste lugemisharjumuste süvendamine, kaasaaitamine loovkirjutamise, kirjanduse ja tõlgetegevuse arengule, loomevabaduse kaitsmine ja kirjanduse mitmekesisuse toetamine. Vaata ka Tartu kirjanduslikku kaarti!

Pilt: Visit Estonia

Viljandi käsitöö- ja rahvakunst

Alates 2019. aastast on Lõuna-Eestis asuv Viljandi linn osa UNESCO käsitöö ja rahvakunsti valdkonna loomelinnade võrgustikust (Creative City of Crafts and Folk Arts). Viljandis on linnas mitmeid kultuuri- ja haridusasutusi ning see on oluline käsitöö ja rahvakunsti keskus Eestis. Viljandis korraldatakse igal aastal suurt rahvamuusikafestivali Viljandi Pärimusmuusika Festival.

UNESCO loovlinnaks olemine võimaldab näidata laiemale avalikkusele Viljandi pärandis peituvaid väärtusi ja tutvustada viise, kuidas need saaks aidata kaasa igapäevase elu rikastamisele nii kultuurilises, sotsiaalses kui majanduslikus vaates.

Tallinn kui muusikalinn

Tallinn kannab alates 2022. aastast UNESCO muusikalinna tiitlit. See polegi väga üllatus, sest pealinnas on muusika mänginud väga suurt rolli, seda nii laulva revolutsiooni, laulu- ja tantsupidude traditsiooni, maailmatasemel dirigentide ja heliloojate kuni muusikahariduse ja -festivalideni välja.

Muusikalinn on osa UNESCO programmi "Creative Cities Network" programmist, mis käivitati 2004. aastal eesmärgiga edendada koostööd linnade vahel, mis kasutavad linna arengus olulise tegurina loovust.

Eesti laulu- ja tantsupidude traditsioon

UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja kanti 2003. aastal ka Eesti laulu- ja tantsupidude traditsioon. Esimene laulupidu toimus Eestis 1869. aastal ja on sellest ajast kindlate ajavahemike tagant alati toimunud. Laulupidudest on kujunenud rahva ühtekuuluvuse väljendaja. Ligi poolteise sajandi vältel toimunud ühislaulmised on muusikakultuuri arengut oluliselt mõjutanud.

Siin meenutus 2014. aastal toimunud tantsupeost:

Esimeste laulupidude jaoks puudus spetsiaalne lava. 1923. aastal kavandati lava praeguse Kadrioru staadioni tribüüni kohale. Praegusele peopinnale Tallinna Lauluväljakul koliti üritusega 1928. aastal, mil sinna kerkis ka lava. 1960. aastal projekteeriti tollase lava asemele aga uus. Ahitekt Alar Kotli looming on nõukogudeaegsetest ehitistest silmapaistev oma erilise kaarekonstruktsiooni poolest. Uue lavakaarega samal ajal kerkis väljakule ka teletorn, mis 2010. aastal renoveeriti. Tuletorn on avatud aastaringselt, kuid tuli seal otsas süttib vaid laulupidude ajal.

Tantsupidu on uuem traditsioon (aastast 1934), kuid tänaseks on see laulupeoga niivõrd kokku kasvanud, et publiku jaoks on see üks suur pidu.

Vaata ka seda 2019. aasta laulupeo meenutust. Kas üldse kujutad ette pidu ilma Tuljakuta?!


Laulupidu toob alati kokku väga palju lauljaid ja veelgi rohkem pealtvaatajaid. Viimati toimunud üldlaulupeo ajal oli külastajate arv niivõrd suur, et pileteid oli pea võimatu saada.

Pilt: Aivar Pihelgas


Lääne-Eesti saared

Aastal 1990 kaasas UNESCO Lääne-Eesti saared programmi nimega Inimene ja biosfäär (MAB). Saarte ainulaadne puhas keskkond ja bioloogiline mitmekesisus on säilinud tänu kohalike elanike loodusega kooskõlas olevale eluviisile.

Viimati muudetud: 17.01.2022