Mis Eestist kuulub UNESCO pärandisse?

Allikas: Visit Estonia

Mis Eestist kuulub UNESCO pärandisse?

Eestist kuulub UNESCO võrgustikesse ja pärandinimekirjadesse mitmeid linnu, paiku ja kultuurinähtusi. Kas tead, millised? Vaatame üle – siin leidub aardeid iidsetest lauludest kuni arhitektuurini.


Et oleks selge, millest me üldse räägime, siis UNESCO on Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon (ingl United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization, lühend UNESCO), mis töötab ÜRO juures. See loodi ülemaailmseks koostööks teaduse, hariduse, kultuuri, lõite, keskkonnakaitse ja inimõiguste vallas.

UNESCO nimekirjad jagunevad teemade kaupa. Toome teieni suuremad alateemad, kus on Eesti aared äramärkimist leidnud.

Maailmapärandi nimekiri

Maailmapärandi nimistu on ala, keskkond või objekt, mis unikaalsel viisil jutustab maa ja inimese ajalugu. Need on loodus- või kultuurimälestised, millel on silmapaistev universaalne väärtus. Eestil on kaks maailmapärandi ala: vanalinn ja Struve kaar.

Tallinna vanalinn

Tallinna vanalinnaeriline väärtus on hästi säilinud keskaegses atmosfääris, seda nii munakivisillutiste kui ka arhitektuuri poolest. Paljudest teistest Euroopa linnadest on see kadunud. Äramärkimist väärib asjaolu, et meie tervilikult säilinud linnasüdames on alles 14. ja 15. sajandi olulised esindus- ja sakraalhooned, kaupmeeste elumajad aitade ja ladudega. Vanalinn kuulub 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Autoriõigused: ERR

Struve geodeetiline kaar

2005. aastal lisati UNESCO maailmapärandi nimekirja Tartu Ülikooli astronoomi F. G. W. Struve aastatel 1816-1855 juhendamisel mõõdetud kaar, mille eesmärk on mõõta Maa kuju ja suurust. See on 2820 kilomeetri pikkune meridiaanilõik, mis ulatub Põhja-Norrast Musta mereni, läbides kümmet riiki: Norra, Rootsi, Soome, Venemaa, Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Moldova ja Ukraina.. Algsetest mõõtmispunktidest on tänapäeval säilinud 34, millest kolm on Eestis. Eestit läbivast kaarest on nimekirja kantud Tartu Tähetorni hoone ning punktid Võiveres ja Simunas.

Maailma mälu

Balti kett

Maailmas suurt tähelepanu saanud iseseisvusnõudluse demonstratsioon ehk Balti toimus Eestis, Lätis ja Leedus 23. augustil 1989. Meeleavalduse ajal võttis umbes kaks miljonit inimest üksteisel käest kinni ja moodustas 600-kilomeetrise inimketi. mis ulatus üle kolme Balti riigi Vilniusest Tallinnani. Balti kett on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Lõuna-Eestis Lilli külas asub Balti keti mälestusmärki.

Vaimse kultuuripärandi nimekiri

Vaimne kultuuripärand on põlvest põlve edasi antud traditsioonid, kombed ja tavad. Näiteks erinevad käsitöövormid, rituaalid, festivalid, muusika ja jutud.

Suitsusaunatraditsioon Võrumaal

Kes siis ei teaks, et suitsusaunal on meie kultuuris kaugeleulatuvad juured. Saun polnud vanade eestlaste jaoks ainult pesemise koht – see oli paik, kus võeti vastu sünnitusi, pesti surnud, koguneti tähtsateks aruteludeks ja suheldi ka esivanemate hingedega. Oluline osa suitsusauna traditsioonist oli kasetohust saunakingade sidumine ja ka näiteks seal liha suitsetamine.

Nagu nimigi ütleb, mängib selle sauna puhul olulist rolli suits, seega pole neil hoonetel korstnat – suurem osa suitsust väljutatakse enne lavale minekut akende ja uste kaudu. Kuumad kivid hoiavad sauna mitu tundi soojas ja nagu ikka, tuleb neile visata mõnusasti vett, et tekiks aur. Sauna ei mindud kunagi vihata – see aitas stimuleerida vereringet, kooris surnud naharakke ja hoidis noorena.

Suitsusauna pääsemine UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja ei sündinud tühjast kohast – selle nimel nägid võrukesed 10 aastat vaeva. Eda Veeroja, üks suitsusauna traditsiooni elushoidmise, tutvustamise ja viljelemise eestvedaja toimetab täna täna Mooska turismitalus, kuhu ootab kõiki huvilisi suitsusauna traditsioonidest osa saama. Suitsusaunasid on Eestis muidugi mitmeid. Leia endale sobiv.


Võrumaa suitsusauna traditsioon on pikk. Kas oled ise proovinud?
Pilt: Visit Estonia


Kihnu

Kihnu kultuuriruum on samuti UNESCO vaimse pärandi nimekirjas. Rohkem kui 600 aastat on see iidne meresõitjate, kalurite ja hülgeküttide saar elanud omalaadses rütmis ja vaimus. Mehed on suurema osa ajast veetnud merel, naised on enda kanda võtnud ülejäänud elu korraldamise. Just Kihnu naised on need, kellest on saanud kultuuripärandi kaitsjad ja edasikandjad. Ka tänapäeval järgivad saare elanikud paljuski esivanemate traditsioone, näiteks kolm päeva kestev pulmapidu, kindlate mustritega rahvarõivad, rituaalid jaanipäeva jpm.


Kihnu võimas naistevägi on kultuurile sellise pitseri vajutanud, et sellest räägitakse lausa üle maailma.

Pilt: Visit Estonia


Seto leelo

2009. aastal kandis UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi nimekirja seto leelo ehk seto traditsioonilise mitmehäälse laulukultuuri. Setode jaoks on laulmine loomulik ja igapäevane tegevus, mille abil antakse edasi mõtteid, väljendatakse tundeid ja hoitakse elus mälestusi. Setomaa laulutraditsiooni hoiavad elus nii vanem kui ka noorem põlvkond. Ajaloo kuulsaimad lauljad teadsid peast kuni 20 000 salmi ja neid kutsuti "seto lauljateks".

Kuula seto laulu ka siit videost:

Autoriõigused: ERR

Laulu- ja tantsupidude traditsioon

UNESCO vaimse pärandi nimekirjas on koos Läti ja Leeduga esitatud Laulu- ja tantsupidude traditsioon. Esimene laulupidu toimus Eestis 1869. aastal ja on sellest ajast kindlate ajavahemike tagant alati toimunud. Laulupidudest on kujunenud rahva ühtekuuluvuse väljendaja. Ligi poolteise sajandi vältel toimunud ühislaulmised on muusikakultuuri arengut oluliselt mõjutanud.

Siin meenutus 2014. aastal toimunud tantsupeost:


Esimeste laulupidude jaoks puudus spetsiaalne lava. 1923. aastal kavandati lava praeguse Kadrioru staadioni tribüüni kohale. Praegusele peopinnale Tallinna Lauluväljakul koliti üritusega 1928. aastal, mil sinna kerkis ka lava. 1960. aastal projekteeriti tollase lava asemele aga uus. Ahitekt Alar Kotli looming on nõukogudeaegsetest ehitistest silmapaistev oma erilise kaarekonstruktsiooni poolest. Uue lavakaarega samal ajal kerkis väljakule ka teletorn, mis 2010. aastal renoveeriti. Tuletorn on avatud aastaringselt, kuid tuli seal otsas süttib vaid laulupidude ajal.

Tantsupidu on uuem traditsioon (aastast 1934), kuid tänaseks on see laulupeoga niivõrd kokku kasvanud, et publiku jaoks on see üks suur pidu.

Vaata ka seda 2019. aasta laulupeo meenutust. Kas üldse kujutad ette pidu ilma Tuljakuta?!


Laulupidu toob alati kokku väga palju lauljaid ja veelgi rohkem pealtvaatajaid. Viimati toimunud üldlaulupeo ajal oli külastajate arv niivõrd suur, et pileteid oli pea võimatu saada.

Pilt: Aivar Pihelgas


Ühepuupaadi ehk haabja ehitamine ja kasutamine Soomaal

UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kanti 2021. aasta lõpus Soomaa uhkus, ühepuupaadi ehk haabja ehitamine ja kasutamine.

Soomaa rahvuspargi esindajad ütlevad haabja kohta nii: "Puutüvest õõnestatud paat on üks vanemaid veesõidukeid maailmas. Jämedamad puud, millest küllap ka Soomaa jõekallaste elanikud võisid oma esimesed paadid meisterdada, tekkisidki esmalt ca 6000 aasta eest, atlantilisel kliimaperioodil. Ühest puust paate valmistavad ja kasutavad tänase päevani paljud põlisrahvad kõigil kontinentidel, piirkondades, kus kasvab piisavalt jämedaid puid. Lisaks eestlastele on ühepuupaate siiani kasutusel mitmetel soome-ugri rahvastel: hantidel, mansidel, komidel, udmurtidel, maridel, karjalastel, vepslastel. Lootsikuehituse keskseks tegevuseks on külgede laialipainutamine ehk laotamine. Soojuse ja niiskuse koosmõjul, ehk tule ja veega ning puuokste abil painutatakse lootsiku toorik umbes poole laiemaks. Nii suurendatakse paadi mahtuvust, stabiilsust ning manööverdus- ja kandevõimet."

"Vesisel ja suurte üleujutuste poolest tuntud Pärnu jõe lisajõgede alamjooksul Soomaal on ühepuulootsik tänaseni liikumis- ja transpordivahendina kasutusel, olles suurvee ajal sobilik sõiduriist. Nii on ühepuulootsik Soomaa rahvuspargi sümboliks. Kuna siinne asustus on paiknenud ikka jõgede ääres ning lihtsaim ja varasemalt ka pigem ainus viis liikuma pääsemiseks oligi mööda jõge, siis ongi lootsiku ehk haabja olemasolu üks siin elamise eeldusi. Lootsiku valmistamine ja kasutamine on kohalike seas vahepeal natukene unustuse hõlma vajunud ning asendunud pigem laudpaatide või kanuudega, aga praeguste lootsikumeistrite aktiivsus ja UNESCOsse pürgimise projekt on ka kogukonna oma kultuurile teise pilguga vaatama pannud."

Suured tänud Aivar Ruukelile, kes on palju aastaid pühendanud Soomaa rahvuspargi kaitsmisele ja edendamisele!⁠


Biosfääri kaitsealad

Biosfäärikaitseala on rahvusvahelise tähtsusega piirkond, mis on tunnustatud ja lisatud UNESCO programmi "Inimene ja biosfäär". Tunnustuse saab selle alusel, kuidas inimene on suutnud oma tegevusega ja uute lahendustega keskkonda kaitsta ja säilitada seal mitmekesine elustik.

Lääne-Eesti saared

Lääne-Eesti saared kuuluvad UNESCO biosfäärialade võrgustikku. Saarte ainulaadne puhas keskkond ja bioloogiline mitmekesisus on säilinud tänu kohalike elanike loodusega kooskõlas olevale eluviisile. Programmiala üldpindalaga 1 560 078 ha paikneb kolmes maakonnas – Hiiumaal, Läänemaal ja Saaremaal. UNESCO programmiala kaitseb bioloogilist mitmekesisust, tagab kestliku majandamise ja inimarengu ning toetab keskkonnaharidust, uurimistööd ja seiret.

Haridus

UNESCO haridustöö hõlmab kõike alates eelkoolist kuni kolledži ja täiskasvanuhariduseni. Samuti projektid, mis käsitlevad säästvat arengut, inimõigusi, teadust, tehnoloogiat, demokraatiat, õigust või keskkonnaharidust.

Läänemere projekt (BSP) on osa UNESCOst ja selle võrgustik hõlmab kõiki Läänemere ranniku riike. Hetkel osaleb keskkonnateadlikkuse projektis 156 kooli, millest 28 on Eestis. Projekti eesmärk on heita valgust Läänemere keskkonnaseisundile ja tõsta õpilaste teadlikkust Läänemere keskkonnaprobleemidest, et üheskoos luua tervem Läänemerd.

ASPnet (UNESCO's Associated Schools Network) on koolide võrgustik, mille eesmärk on edendada inimõigustealast haridust, rahvusvahelist demokraatiaalast koostööd ning globaalset, säästvat ja õiglast arengut. Eestis kuulub ASPneti 21 kooli.

Loomingulised linnad Eestis

Tartu kui kirjanduslinn

Alates 2015. aastast kuulub Tartu kirjanduslinnana UNESCO loovlinnade võrgustikku. Tartu kirjanduselu on mitmekesine ja energiline ning kirjanduslinna, mis on pigem võimalus ja inspiratsiooniallikas kui tiitel, panustavad kõik siinsed loojad, lugejad ja korraldajad. Eesmärgiks on inimeste lugemisharjumuste süvendamine, kaasaaitamine loovkirjutamise, kirjanduse ja tõlgetegevuse arengule, loomevabaduse kaitsmine ja kirjanduse mitmekesisuse toetamine. Vaata ka Tartu kirjanduslikku kaarti!

Pilt: Visit Estonia


Viljandi kui käsitöö- ja rahvakunst linn

Alates 2019. aastast on Lõuna-Eestis asuv Viljandi linn osa UNESCO loovlinnade võrgustikust käsitöö ja rahvakunsti valdkonnas (Creative City of Crafts and Folk Arts). Viljandis on linnas mitmeid kultuuri- ja haridusasutusi ning see on oluline käsitöö ja rahvakunsti keskus Eestis. Viljandis korraldatakse igal aastal suurt rahvamuusikafestivali Viljandi Pärimusmuusika Festival.

Autoriõigused: ERR

UNESCO loovlinnaks olemine võimaldab näidata laiemale avalikkusele Viljandi pärandis peituvaid väärtusi ja tutvustada viise, kuidas need saaks aidata kaasa igapäevase elu rikastamisele nii kultuurilises, sotsiaalses kui majanduslikus vaates.

Tallinn kui muusikalinn

Tallinn kuulub alates 2021. aastast UNESCO loovlinnade võrgustikku ja kannab muusikalinna tiitlit. See polegi suurem üllatus, sest pealinnas on muusika mänginud väga suurt rolli, seda nii laulva revolutsiooni, laulu- ja tantsupidude traditsiooni, maailmatasemel dirigentide ja heliloojate kuni muusikahariduse ja -festivalideni välja.

UNESCO loovlinnade võrgustik käivitati 2004. aastal eesmärgiga edendada koostööd linnade vahel, mis kasutavad linna arengus olulise tegurina loovust.


Viimati muudetud: 08.04.2022