Uku Suviste esindab 2021. aasta maikuus Eestit Eurovisioonil. Järgnevalt räägib Uku sellest, mida ta ühelt puhkuselt ootab ning mis kohti Eestis külastada soovib ja soovitab.
„Mulle küll meeldib aktiivne puhkus, näiteks talvel suusatamine või väiksema sõprade seltskonnaga millegi ühiselt tegemine, aga peamiselt tähendab puhkamine minu jaoks rahu ja vaikust,“ ütleb Uku. „Eriti hea, kui see rahu ja vaikus asub mürast ja kärast eemal, kusagil tõeliselt ilusas kohas.“ Talle on looduse ilu nautimine väga oluline, näiteks on mees suur päikesetõusude ja -loojangute austaja.
Kesklinnast 25 minutit autoga mere äärde – Pirita ja Viimsi
Sündinud küll Võrus ja juurtelt pooleldi lõunaeestlane, on Uku elanud peamiselt siiski pealinnas Tallinnas. Seepärast oskab ta Tallinna külastajale soovitada õige mitut külastamist väärt piirkonda. „Üks mu lemmikumaid piirkondi on kesklinnast Viimsi poolsaare suunas sõites – Pirita, Merivälja ja Viimsi. Elan ise Meriväljal ja naudin siinset elu väga – lähedal on mets ja meri. Päikeseloojanguid naudin linnast Reidi teed mööda sõites Rohuneeme tipuni välja, eriti ilus võimalus seda vaadet näha on Pirita silla ülesõidu juures, kus paadid ja jahid kaldas seisavad ja asuvad ka omaaegse Vana-Liivimaa suurima nunnakloostri, Pirita kloostri varemed. See pilt on tõesti väga kaunis!“ Ukule meeldib, et saab linnas elades minna 5 minutiga nii metsa kui mere äärde kas jalutama või sportima.
Kui jalutada Pirita TOPi juures – see suur olümpiaküla loodi muide Moskva 1980. aasta suveolümpiamängude tarbeks –, soovitab Uku kindlasti jalutada nii jahisadama poole kui ka teisele poole, Pirita vallikääru suunas. Meriväljale jõudes soovitab Uku minna kõndima mereäärsele metsarajale, kust ka Tallinna siluett väga hästi ära paistab koos sadamasse jõudvate kruiisilaevadega. „Peale selle on Pirita männimetsas väga huvitav seikluspark, kuhu ma olen tahtnud kogu aeg minna, aga pole veel jõudnud!“ Kauneid aeglaseid päikesetõuse või -loojanguid saab edukalt imetleda ka üle 150 aasta vanas Viimsi vabaõhumuuseumis Pringi rannakülas.
Rikas ajalugu ja rohelus otse kesklinnas – Kadriorg
Järgmise lemmikkohana Tallinnas märgib Uku ära Kadrioru. „Elasin siin väiksena ja mulle meeldib, et linna kohta on Kadriorus väga palju ilusat loodust.“ Kui Vene tsaar Peeter I vallutas 18. sajandi alguses Baltimaad, rajas ta siia barokklossi koos avaliku pargi, tiigi ja purskkaevudega, nimetades selle ala oma naise Katariina I auks Jekaterinenthaliks. Järgmise kahe sajandi vältel sai Kadriorust elitaarne elurajoon, mida see on siiani. Parki ümbritsevate tänavate äärde ehitati kaunistustega puitmajad. 1938. a valmis presidendi ametihoone ning ümbruskonnas asuvad ka paljud välissaatkonnad. „Jah, Kadriorgu tulles ei saa kindlasti mööda vaadata kaunist pargist ja tiigist,“ on Uku piirkonnast võlutud. „Pole isegi vahet, mis suunda sa tiigi juurest jalutama hakkad, kõikjal on ilus! Kadrioru park on suhteliselt suur ja sealt leiab igaüks kindlasti koha, kus veidi kas pingil jalga puhata, vaateid nautida või kasvõi murul piknikku pidada. Ka prestiižne KUMU kunstimuuseum, mis muide on võitnud Euroopa aasta muuseumi tiitli, asub Kadriorus.“
Uku ise läheb hea meelega jalutama ka Kadrioru pargis asuvasse Jaapani aeda, mis toetub elu ringkäigu filosoofiale, samas ka looduse väljendusrikkusele. Aia kujundanud Masao Sone on pärit Kyotost, õppinud aiakujundust Tokyos ning oma aednikust isalt. Uku hindab Jaapani aia puhul seda, kui erinev loodus ja taimestik on seal võrreldes Eestile omase põhjamaise taimestikuga.
Nõmme – linn keset linna
Veel ühe soovitusena, kuhu Tallinnasse tulles kindlasti minna, mainib Uku Nõmme piirkonda. Nõmme oli 19. sajandi teises pooles tallinlaste seas popp suvituskoht ning mõnda aega oli see suisa omaette linn, enne kui 1940. aastal Tallinnaga liideti.
„See on mulle südamelähedane kant, olen Nõmmel elanud ning mu isa pere elab seal praegugi. Sinna sattudes soovitan kindlasti minna Glehni lossi ja parki vaatama.“ Öeldakse, et kogu Nõmme piirkonna asutamise ja arendamise taga oli parun Nikolai von Glehn, kes aastal 1886 ehitas looduskaunile mäeservale lossi. 20. sajandi esimeses pooles jäid lossist küll järele vaid varemed, ent 70ndatel see taastati. Nüüd saavad külastajad uhket keskaegse kindluse stiilis lossi väljastpoolt uudistada. Lossi juures asuv park, nüüd juba metsapark, on populaarne suviste ja talviste tervisespordi harrastajate seas. Uku igatahes on veendunud, et Nõmme-tunnetuse saab Glehni kandis jalutades kätte küll.
Müstiline elamus rabast
Uku ei pea end kuigi sagedaseks matkajaks, aga ütleb, et kui head sõbrad kutsuvad, siis ikka läheb. Talvel tõmbab teda eelkõige lumelauaga sõitmine. „Murdmaasuusaradu on Eestis palju ja need on head, aga mulle meeldib lauda sõita. Eestis olen loomulikult ära proovinud Lõuna-Eestis asuva Kuutsemäe suusakeskuse (muide, Kuutsemäel asub ka maaliline ja professionaalne discgolfi park), aga Ida-Virumaal asuvat Kiviõli Seikluskeskust koos suusakeskusega pole ma veel katsetama jõudnud minna.“ Uku ütleb, et on seikluskeskuses käinud ja pealt vaadanud, kuidas teised lustivad. „Nii et päris kindlasti tahan siia ka ise tulla natuke närvikõdi proovima. „Põnevaks teeb paiga see,“ lisab ta, „et see asub tuhamäe peal, mille ühel küljel on niisiis suusakeskus Eesti pikimate suusanõlvade ja lumelauapargiga. Suvel aga avatakse taas kogupere elamuspark, kus on downhill’irajad, disc-golfi rada ja palju muud,“ sõnab ta.
Uku kiidab ka Eesti Kaevandusmuuseumi, mis asub Kiviõli seikluskeskusest kõigest 40-minutilise autosõidu kaugusel. Selles põlevkivikaevanduses lõpetati töö alles 2001. aastal ning nüüd saab toonast kaevurielu koos maa-aluse kaevurieinega veidi ise järele proovida. „Vot see oli tõesti üks väga lahe koht! Kui Ida-Virumaale satute, minge kindlasti sinna! See retk maa alla on väga uhke,“ kiidab Uku.
Ida-Virumaale on esinemised lauljat üldse palju viinud. „Sillamäe, Narva-Jõesuu ja piirilinn Venemaaga, Narva… kõik need mereäärsed piirkonnad on tõesti väga huvitavad. Neis on eri ajastute kultuuri, arhitektuuri, midagi sellist, millest õhkub teatavat nostalgiat.“ Ta usub, et ka Venemaalt pärit külastajatele on kogu Eesti rannaäär Narvast Tallinnani välja ligitõmbav. „Siit leiab ikka väga huvitavaid merelähedasi kohti, saab tunda rannarahva elustiili… Usun, et venelastele on Eestisse mugav reisida – see on lähedal nii auto, lennuki kui Peterburi kaudu kruiisilaevaga tulles.“
Võiks ju arvata, et kogenud ja palju esinenud artistina on Uku Eesti läbi ja lõhki selgeks saanud. Ent olukordi, mis teda Eestis puhates meeldivalt üllatavad, jagub endiselt. „Käisin eelmisel suvel rabas, olen seal muidugi varemgi käinud, aga see kogemus oli uudne,“ selgitab ta. „Mulle meeldib vesi ja ujumine… aga eelmisel suvel ujusin esimest korda rabajärves! See juhtus Marimetsa rabas, tunnise autosõidu kaugusel Tallinnast Haapsalu poole. Suvisel ajal iseäranis on see üks väga mõnus koht! Esmalt jalutad läbi metsa pinnaseteel, seejärel mööda laudteed rabamaastikul, kokku on rada 9 kilomeetrit. Ja kui ajastad oma matka päikseloojanguga samale ajale, saad matkarajal asuvas vaatetornis ka väga kauni loodusvaate osaliseks. Minu jaoks oli see päris müstiline elamus, erinedes tavalisest ujumas käimisest väga.“
Väike riik, aga palju ruumi
Eesti on oma 45 339 ruutkilomeetriga väike riik ja võib tunduda, et siin polegi võimalik ära eksida. Samas on riigil 1,3 miljoni elaniku juures rahvastikutihendus 29 inimest ruutkilomeetri kohta. Selle peale meenutab Uku, et kunagi kaitseväe laagris olles juhtus nendega üks huvitav lugu. Õppuse raames viidi nad kuhugi Kesk-Eestisse, pandi seal maha, anti kätte kohanimedeta kaart ning asukoht, kuhu nad õhtuks kohale jõudma pidid. „Süüa polnud me saanud ja ega järgnevatel päevadel väga ei saanud ka," meenutab Uku. „Ühest küljest oli see muidugi äge ellujäämisseiklus, teisalt ka omamoodi huvitav tunne – ümberringi ainult põllud, metsad ja metsasihid. Kõik on tuttav, oled ju oma kodumaal, samas täiesti võõras. Õhtuks jõudsime väga juhuslikult õigesse kohta pärale, ent kõigil oli suur nälg ning kuna talv hakkas tulema, ilm oli külm ja meil väga palju riideid seljas polnud, tuli kiirelt õhtusöögi ja magamisasemega tegeleda."
Uku meenutab, et elamus oli kohati emotsionaalne, kohati naljakas, aga kindlasti eriline. „Ühtlasi näitas see, et Eesti võib olla küll väike, aga kui tahta omaette olla, vaikust ja rahu otsida või lihtsalt suurlinna mürast mõneks ajaks eemale saada, siis neid võimalusi on Eestis rohkelt." Ainsana on mehel kripeldama jäänud koha nimi, kuhu nad lõpuks välja jõudsid – seda pole ta siiani teada saanud.
Sooja eestimaise suve ootuses
„Väikese poisina olin mõtlik ja pigem vaikne. Maakodu oli meil Võrumaal Kurenurmes, mis on linnakeskkonnast väga erinev. Vanaema ikka rääkis, et käisin seal ringi, rool käes, blond pea vaevu kõrgete võilillede ja heinamaa kohal paistmas. Seal ma siis mõtlesin ja fantaseerisin,“ meenutab Uku. „Ka nüüd, kui ma maakoju lähen, vaatan alati need vanad kohad, kus ma mõtlemas käisin, üle. Omamoodi puhkan sedasi. See on mõnes mõttes selline arusaamatu hingeline seisund, justkui nostalgiline, aga praeguses hetkes.“
Sedasi puhates tekkinud ideed kogub Uku kokku, et need ühel hetkel klaveri taha jõudes uueks loominguks vormida. „Jah, ideaalne puhkus on minu jaoks mõnes meeletult ilusa vaatega looduskaunis kohas. Ja kui seal oleks veel üks Estonia tiibklaver ning soe olla!“ muigab ta, et enamasti on ta klaveriga looduses olles ja mõnd videot filmides ikka külmetanud. „Aga vaadates Eesti viimaseid suvesid, mis on väga soojad olnud, usun ma, et see puhkus võib varsti kätte jõuda.“
