Palverännak Eestis – miks minna, kuhu minna ja milleks valmis olla?

Palverännak on teel olemine. Aga selleks et teel olla, ei pea kaugele minema, ja mõnikord ei pea üldse kuhugi minema, et teel olla. Palverännak on tee enda sisemusse, kuigi väliskeskkond võib aidata kaasa teel olemisel või kuhugi jõudmisel.

Palverännakut saab vaadelda läbi kolme erineva suhte. Esimene on suhe iseendaga. Sest kui tahad jõuda milleski selgusele, siis mis oleks veel parem, kui minna palverännakule, kus digimaailm jääb selja taha ning tahes tahtmata tulebki olla silmitsi iseendaga – oma murede ja hirmudega? Igapäevaelust eemal olles nähakse kõike teisest perspektiivist ning see, mis enne tundus ületamatu takistus, on kaugelt vaadates täiesti tühine ja väärtusetu.

Teine tasand on suhe maailmaga, ümbritsevaga – olgu see siis loodus või teine inimene. Kui olla avatud meeltega, hakkad märkama detaile, ilu, kuulma ümbritsevat ning usaldama seda kõike. Viimane tasand on suhe Loojaga. See pidev palve, mis on kõige alus. Rännaku algul ei lase iseenda mõtete vool sel kontaktil tekkida, aga mingi hetk katkeb vada ning tekib kontakt Loojaga. Tekivad ideed, vastused, nägemused ja lahendused.

Miks minna palverännakule?

Korraldades iga-aastast oikumeenilist palverännakut, on mul kujunenud traditsiooniks inimestelt küsida, miks nad tulid. Oikumeeniline tähendab, et inimesed on erinevatest kirikutest, ning on ka neid, kes ei kuulu ühegi konfessiooni alla, seega õigeid ja valesid vastuseid ei ole. Miks siis ikkagi tullakse? On neid, kes on tulnud uudishimust, sest ei ole kunagi varem palverännakul käinud ja kuskilt on sellest kuuldud. On ka neid, kellele meeldib palverännaku seotus kultuuriga, sest iga kord tutvustakse palveränduritele teel olles kümmet kohalikku vaatamisväärtust. Samuti on neid, keda motiveerib sihtkoht, senised palverännakud on viinud meid Setomaale, Vormsisse, Ruhnu, Kihnu, Muhu saarele, Hiiumaale, Saaremaale ja sel sügisel (2023) Naissaarele (lisainfo). Mõni otsib vastust küsimustele enda sees, mõne jaoks on tähtis seltskond ja vaimsus ning võimalus uute ja põnevate inimeste tuttavaks saada.

Igal aastal võtab oikumeenilisest palverännust osa ligi 60 inimest. Kõige ees kanname me risti, ikoone ning võimalusel kiriku lippe. Teel olles jagunetakse kolmeks: kõige ees on rist ikoonide- ja lipukandjatega ning nendega, kel meeldib laulda taize või teisi vaimulikke laule. Järgmist gruppi võiks nimetada vaikijateks ja mõtisklejateks, kes on süvenenud iseendasse, oma otsingutesse ning kõnelusse Loojaga. Viimases grupis on suhtlejad või omaette metsas uitajad, sest tõelise eestlase veres vemmeldab mõistagi korilasest esivanema veri, kes ei luba ühtegi seent ega marja niisama metsa jätta.

Kuhu võib ja saab Eestimaal palverännakule minna?

Üks tuntumaid palverännu teekondi Eestis on Pirita kloostrist Vastseliina piiskopilinnuse juurde. Ka Eestit ühest otsast teise läbivaid matkaradu Peraküla-Ähijärve ning Oandu-Ikla kasutatakse palverännuteedena. Ja kas teadsite, et maakirikud Eestimaal on ehitatud üksteisest ühe päeva tee kaugusele? Suviti on teeliste kirikute projekti raames väga paljud neist ka avatud.

Ülestõusmispühadel korraldataks ristikäike nii Tallinnas kui Tartus, kus Kristuse kannatuslugu meenutatakse käies üheskoos kirikust kirikusse. Need, kes on käinud Hispaanias Santiago de Compostellal ehk caminol, moodustavad Eestis oma sõpruskonna ning korraldavad igal aastal oma kokkutuleku-palverännaku. Samuti tehakse väga palju kogudusepõhiseid palverännakuid. Seega võimalusi palverännakuks on väga erinevaid, selleks ei pea minema Hispaaniasse või Rooma. Minek metsa või rappa võib olla sinu enda palverännaku algus!

Milleks peab palverännakul valmis olema?

Palverännakul pead valmis olema kohtuma iseenda, looduse ning loodu ja Jumalaga. Kui oma mõtete vadin peas ükskord otsa saab, siis maailm selgineb ja põletavatele küsimustele tekivad vastused. Nii mõnigi mõttemuster võib saada uue lähenemise ja seni üüratuna tundunud probleem lahenduse.

Mida tuleb palverännakule kaasa võtta?

• Sissekäidud jalanõud,
• söök ja jook,
• ilmastikukindel riietus,
• valmisolek seiklusteks, avastusteks ning eneseleidmiseks.