Loits on maagiline sõnadesse pandud palve, mida tuleb korrata, et see täide läheks. Sõna jõudu uskusid vanad eestlased nii väga, et loitsisid nii haigusi kaduma kui ka inimesi ja loodusjõude teatud moel käituma. Eesti trad-pop-rokkmuusikaansambel Trad.Attack! avaldas 2020. kevadel vanade eestlaste loitsust – armastusloitsust – inspiratsiooni saanuna laulu „Armasta mind.“ Visit Estonia tegi armastusest ja Eestis puhkamisest juttu ansambli ühe liikme, Sandra Vabarnaga.
Mida puhkamine sinu jaoks tähendab?
Pikka aega seda minu jaoks üldse ei eksisteerinud, sest viis aastat oleme bändiga kogu aeg tegevuses olnud või reisinud. Alles viimasel aastal olen aja maha võtnud, sest jõudsin arusaamani, et igas päevas peab olema üks hetk puhkamiseks. Ja igas nädalas samuti. Päris nii ei saa, et aasta otsa ootad ja kogud ja kogud endasse, et siis lõpuks puhata! Selleks et mitte kokku joosta, peab kogu aeg väikseid puhkepause olema. Niisiis otsustasime aasta algul perega vähemalt kord nädalas kusagil Eestimaa peal looduses käia. Avastame sedasi uusi paiku. Tartus elame küll Toomemäe kõrval, mis ehk mõne eurooplase jaoks on ka nagu metsa sees, aga me lähme siiski päris metsa.
Teiseks – vabakutselise muusikuna lähevad nädalapäevad sageli sassi. Nii oleme otsustanud oma peres pühapäevadel mitte töötada ega sotsiaalvõrgustikes aega veeta ning olla nuti-netivabad. Võtame aja kohe täitsa maha – käime metsas või jalutamas või oleme lihtsalt niisama perega koos. Mulle tundub, et juhtme seinast välja tõmbamine on oluline.
Eestlased on ju tuntud oma suure töörügamise poolest. On neid puhkehetki olnud lihtne juurutada?
Jah, ega see lihtne pole! Kogu aeg on ju midagi teha. Aga ühel hetkel sain aru, et mu to-do list ei saagi kunagi otsa! Isegi kui üks päev said asjad tehtud, siis järgmisel päeval oli jälle paar ülesannet tekkinud. Kui sain aru, et kõike ei peagi ühe päevaga jõudma teha, läks palju kergemaks. Nägime, et need töö- ja nuti-netivabad pühapäevad on lausa kergendus – oh, ma ei jäägi millestki ilma! Siis on esmaspäeval taas tööle hakkamisel mingi võlu juures, sest teed seda värske peaga.
Foto: Maris Savik
Kuidas sa puhkad ja oma energiataset taastad? On sul selleks mõni lemmikpaik?
Mulle tõesti meeldib looduses käia, matkame perega palju, nii et sellest ei saa üle ega ümber. Varem tegin ühe sõbraga varahommikusi käike loodusesse, kella 5-6 ajal käisime rabas. Nüüd teen seda perega, mitte küll nii vara! Mereinimene ma pole, mind tõmbab pigem Lõuna-Eestisse, sealsetesse rabasse ning matkaradadele. Oluline on lihtsalt mitte kiirustada, mitte kella peale kuhugi tormata, olgu selleks siis kodused toimetused või kasvõi mänguväljakule minek.
Peale selle meeldib mulle väga koristada. Ju see on ka mu tööga seotud – muusikas on protsessid teinekord väga pikad, aga koristamise tulemust näed, et see saabki reaalselt just nüüd valmis.
Aga lemmikpaik puhkamiseks… tegelikult on selleks kodu! Või siis mõni koht, kus on vaikne. Nägin hiljuti üht artiklit, kus tutvustati põnevaid ööbimiskohti Eestis, ja mõtlesin, et sellest saaks ühe laheda reisi: otsiks üles sõbrad, keda väga sageli ei näe, aga kus lähistel on mõni äge majutus. Ja siis sõidaks mööda Eestit 3-4 päeva või nädalakese. Kuna mu emal on turismitalu, siis ta aegajalt ikka räägib Eesti erinevatest maaturismi paikadest – oi, neid on palju!
Millest sa tead, et nüüd oled välja puhanud?
Kui väikesed asjad mind enam ei ärrita. Kui suudan olla korra, päev või kaks või rohkemgi tööle mõtlemata. Enda mentaalne väljalülitamine on vajalik. Olen jõudnud selleni, et puhata on ülioluline, sest pärast seda oled ju palju produktiivsem. Näiteks tuleb igal ööl kaheksa tundi kvaliteetset und magada, seda hakkasin teadlikult tegema aasta tagasi. Miski muu ei saa olla olulisem. Une arvelt öösel tööd tegema ma enam ei jää, sest ega töö ju otsa saa! Vaimu ja keha väljapuhkamine annab aga igapäevaselt mingi stabiilsuse, mida ma vajan. Vahel tähendab see ka mitte millegi tegemist, raamatu lugemist, perega koos olemist või midagi muud sellist. See on minu jaoks puhkus.
Mulle tundub, et meil on vanade eestlastega võrreldes see puhkamine natuke sassi läinud – vanasti puhati ju talvel, meie aga tormame siis kõige enam. Sel talvel tundsin, et ma ei saanudki puhata. Muidugi, lund ka polnud, mis natuke aitab inimestel aja maha võtta. Ja siis tuli koroona ning kõik võtsid rahulikumalt.
Foto: Jelena Rudi
Trad.Attack! avaldas sel kevadel loo „Armasta mind“, mis on armastuse loits. Eestlaste kultuuriruumis on armastus üldiselt nii püha tunne, et igapäevaselt seda sõna suhu ei võeta. Seda enam on see armastuslugu kõigile südamesse läinud. Kuidas te selleni jõudsite?
Loitsudeni jõudsime juba oma esimese looga aastal 2013. Saime kohe aru, et vaat, see on osa Eesti pärimusest, mida tahame teha ja kasutada. Mul on üks loitsude raamat, mida olin algusest lõpuni mitu korda läbi lugenud, aga seda loitsu polnud ma seni märganud. No ju olin seda kindlasti mitu korda lugenud, aga see ei kõnetanud siis mind. Jalmar ja Tõnu tegid loost mingi põhja valmis, nii et siis lappasin taas seda raamatut mitukümmend korda, ja äkki märkasin – oo, armastuse loits! Eestlastel on palju loitse tööst ja ilmast (et oleks ilus ilm ja saaks veel rohkem töötada), armastusest aga mitte nii palju, nii et kirjutasin arhiivi, kas on veel mingeid sõnu. Kaalusime pikalt ka teisi sõnu, ent jäime ikkagi selle, 60ndatest aastatest pärineva üleskirjutuse juurde.
Kui hakkasime plaadile lugusid valima, tuli nimekirjast kaks lugu välja hääletada, nii et mina ja Jalmar hääletasime selle loo välja. Kuna aga hääletas kokku kümme inimest ja teistele see lugu meeldis, siis ta jäi.
Juhuse tahtel tuli kampa ka Vaiko Eplik, kes oli seda lugu me esituses kuulnud ning tahtis seda 24. veebruari kontserdi kavva. Saatsime talle oma valmisversiooni, mispeale Eplik küsis – oot, kas siit on teil veel midagi puudu? Ütlesime, et no tegelikult ei ole, aga mida sa pakud? Nii laulis ta loole juurde oma hääled. Vahel vajab mõni lugu aega, et saaks orgaaniliselt kasvada.
Armasta mind armsamini enesest, armsamini emast, isast, päikesest ja kuust.
Armastuse loits, mille sõnad on üles tähendatud 1963. aastal Häädemeeste kihelkonnast.
Millest see lugu su enda jaoks räägib?
See on loits, mida tuleb öelda kolm korda selleks, et see toimiks. Minu jaoks on see noore tüdruku suur igatsus kellegi järele, see on olukord, kus sa väga-väga igatsed kellegi järele ja tahad, et ta sind armastaks. Ja siis ütled need ilusad sõnad. Minu jaoks on nende sõnade võlu selles, et… no kuidas ma veel saaksin öelda, et ma armastan sind? See on lihtsalt nii-nii ilusti öeldud! Ja meie Trad.Attack!’is ei saa seda au endale võtta, need on ju vanad tekstid! Need on ju sõnad, mida kõik teavad, aga keegi pole varem tulnud selle peale, et neid niimoodi järjekorda panna. Kui oled kellegagi koos ja suudad talle siiralt neid sõnu öelda või tõesti tunned nii – armasta mind armsamini emast, isast, päikesest ja kuust –, siis arvan, et oled leidnud enda jaoks selle kõige õigema inimese.
Foto: Hele-Mai Alamaa
Mis on armastus?
Minu jaoks on see viimasel aastal kuidagi kasvanud. Mul sündis poeg ja see armastus, mida oma lapse vastu tunned, see on kohati lausa absurdne. Naersimegi siin, et algul oled noore emana ju eriti unevõlas ja lõpuks saad lapse küll magama, aga enne uinumist vaatad ikka veel telefonist oma lapse pilte!
Armastus on kõikehõlmav tunne, seda ei saagi vist täpsemalt kirjeldada. Kui tunned, siis tead, et on see. Mõnel hetkel võib armastust enda sees vähem olla, ju on see seotud sellega, et pole end leidnud või oled endaga keerulises olukorras. Aga kui endal on kõik hästi – mul endal on kõik praegu ikka väga hästi –, siis tunned, et armastus on kohe igal pool. Tegelikult on see ju mu enda sees, mis peegeldub mujale ja sealt jälle tagasi minule endale. Aga see on kõikehõlmav tunne, tunne, kus kõik on võimalik. Ja kus kõik on hästi, ükskõik mis olukorras sa oled.
Foto: Silver Tõnisson
Sel suvel kuuleme me teie lugu „Armasta mind“ Visit Estonia siseturismi kampaanias koos üleskutsega Eestimaad avastada, selles midagi paeluvat leida, sellesse armuda ja seda armastada.
Jaa, see armastuse loits kindlasti sobib sellesse konteksti! Usun, et see laul annab igaühele võimaluse armastust enda jaoks sobivalt tõlgendada olenevalt sellest, mis olukorras ta laulu kuuleb. Mõni võib mulle vastupidiselt mõelda, et mis noore tüdruku igatsus? Tema kujutab seda just vana mehe armastuseloitsuna ette! Ja see kõik on õige. Armastus võib olla enese, ligimese, looduse, kodumaa vastu.
Oleme viimased viis aastat palju reisinud ja seda enam tunnen ma armastust Eesti vastu. Seda nagu ei saa kõva häälega öeldagi, aga mul on eriolukorra üle isegi hea meel, sest üle kuue aasta on see esimene suvi, kus saame kodus olla. Seni on suved olnud me jaoks magushapud – kui agent helistab ja ütleb, et sel päeval juulis olete seal riigis ja tol päeval tolles riigis, siis muidugi me tahame bändina esineda ja reisida –, aga ühel suvel olime Eestis vaid kolm päeva! Eestlastel on kombeks aastaaegu sotsiaalmeediasse postitada – kõigepealt tulevad lume-, siis karulaugu-, maasika-, hoidiste- ja kukeseenefotod. Mul on alati nii kurb meel olnud, et ma sellest ise osa ei saa, sest nagu Valdur Mikita on kirjutanud, on kukeseened, suitsusaun ja kõik see osa eestlaste DNAst. Nii et rõõmustan väga, et sel suvel saame seda kõike ka ise teha.
Ja veel. Tavaliselt juhtub nii, et ühel hetkel näen, et sirel on lehes, järgmisel juba õites ja siis raagus. Sel aastal aga esimest korda märkasin, et ohoo, sirel on pungades! Ma pole seda varem näinudki! Teinekord on nii oluline võtta aeg maha ja kõike seda kogeda. Usun, et praeguse siseturismi kampaania raames on imehea aeg ja võimalus vaadata, mis on Eestis ägedat, mida siin teha saab.
Nii et kogemata kombel juhtus, et sa loitsisid endale selle looga välja suve kodus, Eestis!
Hahaa, õnneks see lugu tuli siiski hiljem välja! Aga tõsi ta on – naudin väga Eestis olemist. Oleme siin palju ringi reisinud, aga ma ikka ja jälle üllatun. Arvan, et me ei tohiks jääda kinni sellesse, mida me praegu teha ei saa, vaid võiksime, vastupidi, vaadata, kui äge Eestis on. Ja no siin on superäge!
Näiteks otsustasime perega, et kui plaat valmis saab, siis lähme Jalmariga kahekesi reisile. Algul valisime ühe sooja koha, liiva peal. Siis saime aru, et see pole üldse meie moodi puhkus, miks me ometi selle valisime? Teiseks lendamine – me niigi lendame palju, vabal ajal pole me kohustatud ju seda tegema. Ärme siis lenda, lähme hoopis Soome! Ja lõpuks otsustasime – ei, jääme Eestisse, siin on nii kihvte kohti.
