Aegna

Pealinna koosseisu kuuluva saare pindala on 3 km² ja suurem osa sellest on kaetud metsaga – leidub nii männikuid, kuusikuid, sanglepikuid ja kaasikuid. Väikese saare kohta tõeline assortii. Rannajoont on aga kokku 10 km – paras pikkus, et jalgsi ring peale teha ja leida päevitamiseks või niisama liivaluidetes puhkamiseks mõnus eraldatud paigake. 

Rannamõnude nautimiseks on ilmselt kõige parem saare põhjaosas olev liivarand, mille lähistel asub ka maagiline kivilabürint. Arvatakse, et see rajati 12.-15. sajandil rannarootslaste poolt. Kividega pole saarel koonerdatud: jääaeg tõi Aegnale hulgaliselt rändrahne (näiteks Eerikukivi ja Tulekivi), mis on Eesti mõistes hiigelsuured– suurim neist ümbermõõduga 14 meetrit ja kõrgusega 4 meetrit.

Saarel rändamiseks võib kasutada spetsiaalseid matkateid, millest pikim on 6,5 km. Kuna Aegnal pesitseb haruldane merikotkas, on veebruari keskelt juuli lõpuni Kurikneeme sihtkaitsevööndis inimestel liikumine keelatud. Ehkki merikotkast ei pruugi oma silmaga kohata, saab suure tõenäosusega näha seal teisi tegelasi, näiteks jäneseid, rebaseid, metskitsi ja metssigu.

Telkimine ja lõkketegemine on saarel lubatud ainult Suures põhjarannas, Lemmikul asuvas Suurepaadi rannas ja ametlikes telkimis-lõkkekohtades, kus on olemas ka grillalus. Kui telkimine pole esmane valik, siis ööbida saab ka majutusasutustes. Kuna saarel on maastikukaitseala, on müratase rangelt reguleeritud: päeval võib see olla maksimaalselt nii vali, nagu esineks kõlariteta muusik, öösel aga võrreldav inimkõne valjudusega.

Suuruselt 17-s Eesti meresaar Aegna kerkis merepinnast umbes 5000 aastat tagasi.

Kas teadsid, et Aegna saart on rootsi keele mõjutustel kutsutud ka hundisaareks. Keskajal aga peeti seal hoopis hobuseid. Aegna on ajalooliselt tähtis saar, sest sealt on lisaks pronksiajale leitud jälgi ka viikingite ajajärgust.

Nagu paljudel teistel saartel, on ka Aegnal oma seos militaarsusega – neid objekte võib seal kohata tänaseni. I Maailmasõja ajal rajati sinna 3 km pikkune kindlusraudtee ja soomustornid kahuritega. Need hävitati punaväelaste poolt 1918. aastal. Vabadussõja ajal rannikukahurid taastati, kuid 1941. aastal hävitati need taas, kuid siis juba koos elumajade ja laskemoonaladudega. 60ndatel hakati aga allesjäänud maju andma ettevõtetele puhkemajadeks ja siis juba lubati ka tavainimestel saarele reisima minna.

Aegnale võib saada mitmeti: sõida regulaarliiniga, kasuta veetaksot või kaatriveo teenust. Kes merd ei karda, võib saarele tulla meresüsta ekskursiooniga.