On asju, mis on nii tõsised, et nende üle pole paslik naerda. Aga on ka asju, mille üle ei tohi naermata jätta, mis kasvavad naermata jätmise korral suurteks, tõsisteks, ähvardavateks jubedusteks. Sellisteks, mis halvavad mõistuse ja tunded ja panevad uskuma, et lõpp on ligi. Kuidas aru saada, mille üle peab naerma, mille üle peab lausa sundima end naerma ja mille üle nalja teha… lihtsalt ei tasuks?

Õudsed, jäledad mõtted hiilivad ligi nagu siilid udus. Okastega, suured, kohutavad loomad. Mida teha, et udu kaoks ja siil muutuks jälle vaguraks omaette podisevaks loomakeseks? Kas see on üldse võimalik?