Põhja-Eesti paekallas ehk klint on kui maailma ajaloo kivine raamat, millest leiab jälgi mandrilaamade liikumisest, kokkupõrgetest, vulkaanipursetest, meteoriidiplahvatustest ning mere ja ürgjõe kulutavast toimest. Eestis lamavad kivimikihid ka 600 miljonit aastat hiljem täpselt samasugusena, nagu need kunagi merepõhja ladestusid.

Pankrannikult leiab kivistisi

Eesti paekalda peamine osa on paekivi ehk lubjakivi. See on pärit troopilisest merest – ajast, mil Balti kilp ujus veel ekvaatori lähedal. Klint koosneb lubikestadega organismide kivistunud setetest. Nii klindi seest kui ka ümbritsevalt maastikult võib leida palju kivistisi, näiteks koralle ja trilobiite.

Klindi peal õhukesel mullakihil kasvavad ainulaadsed taimekooslused – kadakased loopealsed ehk alvarid, mis on levinud vaid Eestis ja Rootsis. Sügavamal paekivikihtide vahel aga asub Eesti peamine fossiilne energiaallikas põlevkivi, mille on moodustanud ürgsed vetikad. Eesti põlevkivi on üks kvaliteetsemaid maailmas.

Vaatemängulised joad ja kärestikud

Klinti läbides moodustavad kõik Põhja-Eesti jõed maalilisi kärestikke ja suuremaid või väiksemaid jugasid. Kõrgeim neist on Ida-Virumaal asuv 32 m kõrgune Valaste juga, veerohkeim aga Jägala juga. Põnevaim aeg neid külastada on talvel, kui külmuv vesi vormib põnevaid jääkoopaid ja -pitse.

Paekivi on Eesti rahvuskivi, seda nimetatakse ka põhjamaade marmoriks. Ehituses on paekivi kasutatud üle 2000 aasta. Kogu Tallinna vanalinn, samuti paljud linnused ning mõisad on ehitatud paekivist, seda viidi siit isegi Peterburi tsaaripaleede ehituseks. 

Kuula pankranniku ümbruse hääli: