Iga viie aasta tagant täitub Tallinna Lauluväljak ligi saja tuhande inimesega: kümned tuhanded rahvariides lauljad sadade erinevate kooride koosseisus on vaatepilt, mida võõrale raske kirjeldada.
Veelgi uskumatum näib see meie veidi üle miljonilist elanike arvu arvestades – koorilaulu üritus, millest võtab osa pea iga kümnes eesti keelt kõnelev inimene, no see kõlab kahtlaselt. Ometi on just see põhjuseks, mis muidu kinniseid ja enesessetõmbunud eestlasi „laulurahva“ nimetusega austatakse. Statistiliselt oleme me kõige koorilaululembesem rahvus terves maailmas!
Muusika ja ühislaul on meie ajaloos suurt rolli mänginud: laulu saatel hariti mõisamaid, lauluga marsiti lahingusse, lauluga anti hoogu ärkamisajale, laulva revolutsiooniga võitlesime kätte oma vabaduse. Samuti kuulub meile mitu maailma Esimest või Suurimat lauluga seotud tiitlit: siin toimus 2007 aastal maailma esimene punk-laulupidu ja 2010 maailma esimene digi-laulupidu; meie öölaulupeod ja „Eestimaa laul“ on riigi elanike osalemisprotsenti arvestades kõige suurem koori- ja ühislauluüritus maailmas (iga neljas eestlane oli kohal) ja üldlaulupeo ühendkoor võib end maailma suurimaks püsikooriks nimetada.
Lauluväljak on koht, kus käinud pea iga eestlane ja kuhugi mujale ei oskaks laulupidu ka ette kujutada – ometi said Eesti laulupidude traditsioonid alguse Tartust, kus toimus I üldlaulupidu aastal 1869. Esimese seitsme laulupeo toimumise ajal kuulus Eesti veel tsaari-Venemaa koosseisu ja nii olid peod seotud mõne keiserliku tähtpäevaga. Vahepealne Nõukogude võim dikteeris tublisti esitatavat repertuaari ja laulupidude vormi, Eesti taasiseseisvumisest alates on aga isamaalisus ja eestlaseks olek muutunud vaat et olulisimaks osaks laulupidudest.
Tänasesse asukohta ehk Tallinna Lauluväljakule kolisid laulupeod 1928 aastal. Esialgne Lauluväljak nägi välja hoopis teistsugune, oma praeguse „moodsa“ vormi sai see 1960 aastal, mil kaarealune ala ehitati kaks korda suuremaks. Nüüd mahub lavale üheaegselt 25 000 lauljat ja tugeva heli mõjul tõuseb laulukaar kõrgemale! Laulupeo nõlvalt jälgib aga kogu seda pillerkaari Gustav Ernesaksa, hellitavalt laulutaadiks kutsutud koorijuhi ja helilooja kuju ning mitmetel kooridel on kujunenud traditsiooniks laulupeo proovide aegu vähemalt üks laul Ernesaksale isiklikult ette kanda.
Laulupidu ja tantsupidu on üheks põhjuseks Eesti rahvusliku identiteedi ja rahvarõivaste kultuuri ja traditsioonide nii heale säilimisele – tänases moodsas maailmas on see noorte jaoks pea ainus võimalus triibulisi seelikuid ja meeste kuubesid käega katsuda ja reaalselt seljas kantuna näha.
Aastast 2003 kuulub eestlaste laulupidu UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja ja lisaks iga viie aasta järel toimuvatele üld- ja noortelaulupidudele toimub suviti pea igas maakonnas mõni tore kohalik laulupidu.
Kas teadsid, et samalaadne laulupidude traditsioon on ka Lätis ja Leedus ning et Riia ja Vilniuse lauluväljakud on meie Tallinna Lauluväljakuga üsna sarnased? Hoolimata Eesti väiksusest jäävad nad meile aga pisut alla oma osavõtjate arvuga.
