Haapsalu on imeline väike linnake kitsaste tänavate, miniatuurse raekoja ja romantiliste puidust elamutega. Mereäärsel promenaadil asub Kuursaal, üks kauneimaid puitehitisi Eestis.

Esimene Haapsalu mudaravila avas uksed 1825. aastal ning sellest ajast alates on linn ligi meelitanud tervisekuurortide hindajaid tervest maailmast, nende hulgas ka vanu Vene tsaare.

Haapsalu toomkirik on suurim ühelööviline kirik Balti riikides. Kiriku näol on tegemist linna kõige olulisema ajaloolis-kultuurilise monumendiga.

Väike kollane majake Linda tänaval on Ilon Wiklandi, maailmakuulsa Rootsi lastekirjaniku Astrid Lindgreni teoste illustreerija, lapsepõlvekodu.

Haapsalu on tuntud ka Valge Daami päevade, Augustibluusi, vanamuusika- ja viiulifestivalide poolest. Suve jooksul täiituvad tänavad, vabaõhulavad ja piiskopilinnus rahvamuusika, ooperi- ja rokihelidega.

Haapsalu ei ole siiski mitte ainult mudavannide, ajaloo ja erinevate festivalide armastajate meelispaik. Linnake tõmbab külastajaid ligi ka oma liivarandade, parkide ning rahuliku ja vaikse ümbrusega.

Haapsalu on ideaalne sihtkoht peredele ja romantikat otsivatele paarikestele, kes armastavad pidada piknike, jalutada, purjetada, ujuda, külastada vesiravilaid ja võtta mudavanne.

Kui sa juba Haapsalus oled, ära unusta endale osta traditsioonilist käsitsikootud Haapsalu salli, mida nimetatakse „pitsiliseks imeks“€ž.

 

 

 

Kas teadsid?

  • Haapsalu vana rongijaam ehitati Vene tsaariperekonna auks. Rongijaama platvorm on 216 meetrit pikk – niisama pikk oli tsaari rong. Platvorm on üleni kaetud katusega, et kuninglik perekond saaks rongist ka vihmasel päeval kuiva jalaga väljuda.
  • Haapsalus asub rand, mida kutsutakse Aafrika rannaks või šokolaadirannaks. Rand sai oma nime kohalike järgi, kes märisid end liigesevalude leevendamiseks ravimudaga kokku. Seetõttu nägidki nad välja nagu Aafrikast pärit inimesed.

 

Valge Daami legend

Haapsalu toomkiriku lõunaseina külge ehitatud ristimiskabeli aknale ilmub augusti täiskuuöödel naisterahva kuju. Selle kohta, miks ja kuidas naine end seal aknal juba sajandeid ilmutab, räägib legend järgmist.

Keskajal pidid kõik toomhärrad kloostri seaduse järgi elama kasinat ja jumalakartlikku elu ning naistele oli piiskopilinnusesse tulek surmaähvardusel keelatud. Juhtus aga nii, et ühe toomhärra ja Eesti soost tütarlapse vahel puhkes armuleek. Kuna noored ei suutnud teineteisest eemal olla, tõi toomhärra tütarlapse poisirõivaisse riietunult kirikukoori lauljaks. Saladus püsis tükk aega, kuid ühel päeval sai pettus avalikuks. Piiskopi kohtuotsus oli karm: toomhärra heideti kindluse vangikongi nälga surema ning tütarlaps müüriti elusalt poolelioleva ristimiskabeli seina. Օnnetu neiu nutt ja kaebed kostsid veel mitu päeva, enne kui ta lõpuks suri. Kuid ka surmas ei leidnud ta rahu ning nii käib ta juba sajandeid ristimiskabeli aknal oma armastatut leinamas ja talle oma igavest armastust tõestamas.