Vanausulisi kutsuti nii siin kui Venemaal raskolnikuteks ning alles hiljem said nad tuntuks kui sibulavenelased. Nad ise eelistavad terminit vanausulised (staroverõ). Vanausulisi peetakse töökateks ning osavateks kaluriteks ja ehitajateks, kuid eriti on nad tuntud sibulakasvatajatena.

Uued ajad vanausuliste jaoks algasid 1990. aastatel, kui taastati Vanausuliste Ühing. Tänapäeval on kokku 11 staroveride kogudust ligikaudu 15 000 liikmega.

Vanausulised erinevad ülejäänud eestivenelastest unikaalsete traditsioonide poolest. Näiteks kasutavad nad ristimärgi tegemiseks kaht sõrme, samas kui reformitud õigeusukirik kasutab kolme. Pühakirjana kasutavad nad vanaslaavi versiooni ja ei laula mitmehäälselt. Vanausulised kasutavad ainult bütsantsi ikonograafiat ning tunde kestvate jumalateenistuste ajal kummardatakse palju.

Mõned vanausulised peavad habeme ajamist patuks ning keelavad nii suitsetamise kui kohvijoomise. Peipsiäärsed vanausulised on peaaegu kõik omavahel suguluses, naabrid või tuttavad, sest segaabielud on harvad. Nad teevad selget vahet, kes on oma ja kes võõras. Mitte ainult eestlased, vaid ka õigeusklikud venelased või ateistid on vanausuliste jaoks võõrad.

Kui oled huvitatud vanausuliste ajaloost ja traditsioonidest, külasta Peipsi kaldal Kolkja külas asuvat vanausuliste muuseumi, kus võib imetleda nende traditsioonilisi rõivaid, käsitööd, tööriistu ja majapidamisesemeid. Ära unusta einestada kohalikus kala- ja sibularestoranis! 

Kilomeetrite pikkune Raja tänavküla on eriline vaatamisväärsus, mis mõjub Eesti ning isegi Euroopa kontekstis eksootilisena. Peipsi järve ääres paikneval tänaval asuvad tihedalt koos majad, sibulapeenrad ja kilehooned, ning ka mitmed vaatamisväärsused nagu Raja vanausuliste palvela ja Kükita palvela. Külastada saab ka Samovaride näitust ning tutvuda Peipsi järve elu toas oleva näitusega. Osa võib võtta ka vanausuliste jumalateenistustest, aga siis palun austa kaht nõuet: kiriku ruumid on meestele ja naistele eraldi ning naisterahvad peavad oma juuksed kinni katma.