Kodu > Sihtkohad > Kultuuriväärtused > Vene vanausulised
Peipsiääre vanausulised
Esimesed vanausulised saabusid Eestisse 17. sajandi lõpus, põgenedes Vene valitsuse tagakiusamise eest.
Vanausulisi kutsuti nii siin kui Venemaal raskolnikuteks ning alles hiljem said nad tuntuks kui sibulavenelased. Nad ise eelistavad terminit vanausulised (staroverõ). Vanausulisi peetakse tublideks töölisteks ning osavateks kaluriteks ja ehitajateks, kuid eriti on nad tuntud sibulakasvatajatena.
Uued ajad vanausuliste jaoks algasid 1990ndatel aastatel, kui taastati Vanausuliste ühing. Tänapäeval on kokku 11 staroveride kogudust ligikaudu 15 000 liikmega. Vanausulised erinevad ülejäänud eestivenelastest unikaalsete traditsioonide ja religiooni poolest.
Näiteks kasutavad nad ristimärgi tegemiseks kaht sõrme, samas kui reformitud õigeusukirik kasutab kolme. Pühakirjade juures kasutavad nad vana slaavi kiriku tõlget ja ei laula mitmehäälselt. Vanausulised kasutavad ainult bütsantsi ikonograafiat ja mitmeid tunde kestvate jumalateenistuste ajal kummardatakse palju.
Mõned vanausulised peavad habeme ajamist patuks ning keelavad ka nii suitsetamise kui kohvijoomise. Peipsiäärsed vanausulised on pea kõik omavahel suguluses, naabrid või tuttavad, sest segaabielud on harvad. Nad teevad selget vahet, kes on oma ja kes võõras. Mitte ainult eestlased, vaid ka õigeusklikud venelased või ateistid on vanausuliste jaoks võõrad.
Kui sind huvitab vanausuliste ajalugu ja traditsioonid, külasta Peipsi kaldal Kolkja külas asuvat vanausuliste muuseumi, kus võib imetleda nende traditsioonilisi rõivaid, käsitööd, tööriistu ja majapidamisesemeid. Ära unusta einestada kohalikus kala- ja sibularestoranis.
Osa võib võtta ka vanausuliste jumalateenistustest, aga siis palun austa kaht nõuet: kiriku ruumid on meestele ja naistele eraldatud ning naisterahvad peavad oma juuksed kinni katma.
