Viissada miljonit aastat tagasi elanud väike trilobiit ei oleks eales osanud arvata, et ta süüakse kunagi Eesti rahvuskivina ära.
Kuid nii täpselt juhtuski. Trilobiidid olid vanaaegkonna loomad, kes elasid pool miljardit aastat tagasi soojas troopilises ookeanis lõuna pool ekvaatorit. Tol ajal elasid kõik vees. Maa peal siis elu polnudki. Lõpetanud oma maise (õigemini vesise) elu vajus trilobiit sinna samasse mere põhja.
Nii juhtus lugematu arv kordi ka tema liigikaaslastega. Nende pehmed kehaosad lagunesid ja lahustusid peagi merevees. Trilobiitidest suure osa moodustas nende kõva koorik, mis oli väga kaltsiumirikas. See osa neist ei lahustunud, vaid jäi mere põhja.
Trilobiitide 40 miljoni pikkuse eluaasta jooksul moodustus mere põhja sete. Juba enne neid oli mere põhja settinud paks kiht erinevatel perioodidel elanud organismidest ja ka peale trilobiitide väljasuremist ladestus omakorda nende peale teiste liikide jäänuseid.
Reis põhja poole
Maakoor on küllaltki õhuke kiht meie planeedi vedela sisu peal. Niimoodi, kui maa sisu on kuum ja rahutu, pole ka tema tahke kest stabiilne ja koore osad – laamad – hulguvad mööda kera pinda ringi. Nii liikus see osa, mille tänapäeval moodustab Skandinaavia ja Baltimaad, kaugemale põhja poole ja hakkas mere seest välja kerkima.
Seal, kus tõus oli sisemistest pingetest tulenevalt kiirem, voolas suurem osa settest suure veehulgaga minema, mille tõttu on tänapäeva Skandinaavia maad küllaltki paljad. Ülejäänud osas jäi sete alles ja moodustas tänapäevase settekivimi kihi. Tänu sellele, et Eesti asub seal, kus oli eelpool nimetatud protsesside piir, on meil paekivi maapinnale lähedal ja esindatud eriti kaunites ja vaadeldavates vormides.
Porkuni paemuuseumis saab kivi süüa
Porkuni paemuuseumi juht Ella Vikk tuli suurepärasele mõttele valmistada paekivist söödav versioon. Selleks ei tulegi palju muud teha kui kivi korralikult ära jahvatada.
Paekivi maitseb tõesti suurepäraselt! Hinnanguliselt võib üks lusikatäis seda pulbrit sisaldada tuhandete trilobiitide panust meie luustiku tugevdamisesse. Jääb vaid oodata meie riigi parimate gourmet-kokkade arendusi rahvusroogade alal.
Ella Vikk: Paekivi koosneb ju kaltsiumist, seega me joome oma paekivi, lahustunult. Vaadake näiteks kiirkeedukannu põhja. Suhkrupeedi valgendamisel on vaja paekivi, samuti klaasitööstuses ja ka metallurgias on paekivi keerukatel protsessidel abiks.
Paekivi kannavad õpilasedki oma koolikottides. Ärge siis imestage, et ranitsad kaaluvad väga palju! Üks „süüdlastest" selles on ikka paekivi. See on ju see paber, mis ei põle hästi. Klantspaber on kaunis, aga raske! Paekivi vajatakse veel ehitusmaterjalide valmistamise tehases.
Paekivist saadud lubi on lubivärvide valmistamise üheks komponendiks. Loomade jõusöödaski on ta lisandiks. Ikkagi kaltsium. Vaadake asustatud paigas ringi! Ehitusmaterjalina oli ta asendamatu juba ammusest ajast alates. Otsige ja leidke, kus on kivi teie ümbruskonnas ja kuidas paekivile on antud uus ülesanne. Tutvuge paekiviga lähemalt: uurige kivis leiduvaid mustreid, värvusi!
Paekivi saladused
Porkuni Paemuuseumis saab kuulda kivi teemadel väga huvitavaid lugusid. Millised elusolendid moodustasid paleosoikumi ajal tekkinud iidse mere mudakihi, mis aegade jooksul kivistus ja muutus meile tuntud rahvuskiviks?
Ella Vikk: Eesti paekivi on nii kaunis, et rahvapäraselt võrreldakse teda marmoriga. Marmori tekkeks vajas loodus aega, õiget rõhku ja temperatuuri. Kui kõik vajalikud tingimused olid täidetud, siis paekivist saigi marmor. Eestis need protsessid jäid poolikuks (ning marmorit meil ei ole), küll aga on antud meie väga kaunile kivimile erinevaid nimetusi nagu näiteks Kalana marmor, Vasalemma marmor jne.
Kumb oli enne, kas marmor või paekivi? Kas muna või kana? Kas läikpaberit tohib põletada? Miks mõnedele lastele maitseb liiv, savi, krohv...? Millisest olulisest mineraalist organismis on vajaka?
Inimesed, keda geoloogia ei huvita, ei pea Paemuuseumi kaugeltki mitte pelgama – põnev keskaegne piiskopilinnus, omapärane mõisahoone, salapärased energiasambad, maa alla kaduv järv oma ujumiskohtadega... Kui ei usu, minge vaadake!
Fotod: Eesti Paemuuseum, Janek Šafranovski
