Ansambli Traffic laulja Silver Laas usub, et Eesti tugevaim trump on puutumatu loodus ja värske õhk, mida mujal enam väga ei leia. „Loomulikult on Tallinn äge, alates Telliskivist ja lõpetades Aegnaga, aga ise tunnen, et just mere teema on meie tugevus. Merepiiri on meil palju, ka ise olen eluaeg mere ääres elanud, nii et seda naudin ma kõige enam,“ ütleb ta.
Pole siis ime, et Silverile meeldib puhata eelkõige Lahemaal oma suvilas mere ääres. „Muude puhkusesutsakate ajal meeldib mulle käia spaades, neid on Eestis palju ja aina paremaks läheb,“ kiidab ta nii Kuressaare, Vihula kui Lõuna-Eesti spaasid. „Mõned neist on väga mõnusad ja vastutulelikud kohad, kus saad võtta aja täitsa maha ja puhata. Ka spaade kvaliteet on hea.“ Spaad kõnetavad Silverit seetõttu, et esiteks asuvad nad mõnusates looduskaunites paikades, kus saadki end argielust välja lülitada, teisalt saab seal siiski vett nautida. „Sedasi saan ma kiirelt, juba paari päevaga end korralikult uue energiaga täis laadida,“ kinnitab ta.
Lisaks Lahemaale vaimustub Silver Lõuna-Eesti kuppelmaastikust ja järvedest ning väikesaartest. „Oleme bändiga neist õige paljudel esinenud, näiteks Pranglil ja Kihnus, ning Keri saarel, kus paar ööd veetsin, ning need on ikka täiesti omaette võluga kohad,“ kinnitab ta, et selliseid kohti maailmas väga palju polegi. „Kes pole veel jõudnud, sel soovitan suvel neil saartel kindlasti ära käia!“ Veel meeldib Silverile Eestis puhkamise lihtsus. „Eks välisreisidel on aegajalt ikka asju ootamatusi juhtunud, aga Eestis laheneb kõik kiirelt, siin on väga stressivaba puhata.“
„Eestis on hästi stressivaba puhata, ka igasugu autoringreisidel on kõik alati väga kiiresti laabunud.“
„Kui olin väike, siis vanematega sõitsime autoga palju mööda Eestimaad ringi – Lõuna-Eesti, Taevaskojad, Munamägi... Eks see lapsepõlv tuleb praegu läbi kuldse filtri kuidagi eriliselt nostalgilise mälestusena esile,“ meenutab Silver eredamaid hetki oma puhkamistest. „On kohti, kus korra peaks ikka elus ära käima,“ on ta kindel, „kasvõi needsamad paigad Lõuna-Eestis.“
Vallutamata paigad
Silveril on mõni koht kaardil näidata küll, mis veel põhjalikumalt läbi uurimata on. „Olen mitu aastat sellele mõelnud, et olen seni liiga vähe sattunud Peipsi ranniku äärde ja Ida-Viru kanti. Narvaski olen vaid paar korda elus käinud.“ Silveri plaani kohaselt hakkaks ta ülevalt mööda rannikut allapoole tulema: „Hmm, Narva-Jõesuus ma vist polegi käinud,“ imestab ta ja lisab, et see tuleb ühel hetkel igatahes üle vaadata.
„Nüüd on seda vähemaks jäänud, aga olen eluaeg vanade mahajäetud sõjaväeosade fänn olnud,“ ütleb Silver. „Vanasti käisin seal onudega, nüüd tütrega. Näiteks on kogu Juminda poolsaar täis vanu reaktiivbaaside asju, samuti Hara ja allveelaevade baas…“ Ta ütleb, et kui ta lapsena neis kohtades käis, olid need ju praktiliselt äsja hüljatud ja seetõttu eriti huvitavad. „Iga aastaga jääb neid ajaloolisi kohti vähemaks ning võib-olla pole need just kõige turvalisemad, aga mulle taolised hääbuvad kohad tõesti hullult meeldivad. Käid seal ringi ja vaatad, kuidas mõnda aega tagasi inimesed elasid ja töötasid.“
Silver tunnistab, et ju see on mingi seikluseihalus, mis teda taolistesse paikadesse kutsub. „Ei tea, kas see on mingi poisikese tunne, et ohh, ehk leian sealt mingi mahajäetud varanduse, aga midagi seal on,“ selgitab ta. „Sa ei tea, mis sind ees ootab. Turistiviitasid ju neis kohtades pole, et keera siit vasakule või paremal. Nii et pead ise pusima, ja see on alati põnev.“
