Synne ütleb, et tema veedab oma puhkused soojade ja vahetute inimeste tõttu peamiselt kas Lõuna-Eestis või saartel. „Olen mitmeid aastaid Kihnus käinud, reeglina suviti, ja sealsed inimesed on nii vahvad! Ja midagi pole teha, aga kui saab ikka mootorrattaga männimetsa vahel sõita, siis see on äge küll!“
Marko on pärit Haapsalust ja seal meeldibki talle kõige enam puhata. „See on tore väike linn, kus on palju üritusi. Väga hea koht puhkamiseks. Talvel on Haapsalus hea selle rahulikkus ja vaikus, suviti muidugi käib päevast päeva tramburai, aga Haapsalu on igat pidi vahva!“ Anto, kes on ise Lõuna-Eestist, Valgamaalt pärit, lisab Lääne-Eestile veelgi punkte: „Mina elan seitsmendat aastat Kihnu saare peal, kus lisaks elamisele on väga hea ka puhata. Siin on vägev õhkkond ja väga lahedad inimesed. Puhkan välja küll!“
Mõnusaim puhkuseelamus Setomaalt. Ja Narva-Jõesuust. Ja Jõhvist.
Synne jaoks on eredaimad puhkuse-hetked olnud Setomaal, kus ta on viimasel ajal palju käinud. „Seal on tõesti teistsugune kultuur ja inimeste lähenemine elule tundub olevat natukene teistsugune.“ Marko lisab: „Jah, erinevus kultuuriliselt on väga suur. Mõtled küll, et Eesti riik on väga väike, aga üks päev oled ühtede inimestega, teine päev Setomaal, kes on täitsa teisest puust. Nendega suhtlemine ja vaatamine, mis elu nad seal elavad, on omaette väärtus,“ usub ta.
Anto seevastu meenutab üht töövisiiti, mis ta Narva-Jõesuusse viis. „Esimese asjana sain muidugi telefoni peale teksti – tere tulemast Venemaale! Aga Narva-Jõesuus on ilus küll, teistmoodi. Ning kui sinna veel harvem satud, siis seda põnevam seal on.“ Mu ämm elab ka idas, Jõhvis,“ ütleb Marko, „ning viimase kümne aastaga on seal ikka meeletu areng toimunud!“
Kõik kolm nõustuvad, et eestlased peavad oma maavarade üle väga õnnelikud olema. Üks Marko prantslasest sõber ütles talle nimelt: te olete ju nii rikkad, teil on nii palju metsa! Ta muheleb: „Nojah, see sõber polnud kunagi nii palju metsa näinudki kui siin.“
„Üks mu prantslasest sõber ütles: te olete ju nii rikkad, teil on nii palju metsa! Ta polnud kunagi nii palju metsa näinudki kui siin. Nii et me peame väga õnnelikud olema oma maavarade üle.“
„Jaa, ka minu välismaised sõbrad imestavad Eestisse jõudes, kui ilusad paksud tihedad metsad meil on, ning et me oleme igatpidi merele nii lähedal,“ jätkab juttu Synne, „ja et me pisikeses riigis on nii palju kultuurilisi nüansse – sõida paarsada kilomeetrit ja seal ootavad sind jälle teistsugused inimesed.“ Anto nõustub: „Mitmekesine ja väga ilus maa on meil tõesti, nii et ma ei tahaks küll kusagil mujal elada.“
Seetõttu soovitavad nii Synne, Anto kui Marko inimestel puhkuseplaane tehes enne mõne reisifirma reisipakette valima asudes vaadata, mida Eestil pakkuda on. „Meil on nii palju kohti väga huvitavaks tehtud.“ Näiteks pakkus kõigile kolmele suure elamuse kõige pikema tänavaga Kasepää küla Peipsi ääres: „Oi, see oli küll äge, täiesti omapärane!“
Lõpetuseks sõnab Marko, et enne välismaal minekut tuleks ikka Nuustakul ära käia. Tal on hea meel, et eestlased leiavad aina enam puhkamispaiku Eestimaa pinnal ega lähe kohe välismaale. „Loodan, et see tendents jätkub. Meie, kes me pillimeestena palju mööda Eestimaad käime ja arvame, et oleme juba kõike näinud, leiame ka aina uusi kohti, mida avastada. See väike riik on üllatusi täis.“
