Lihavõttepühad tähistavad Eestis kevade algust ning on pidustuste ja traditsioonide aeg. 19. sajandist pärit kombeid jälgime tänagi, kuid näiteks praktika, kuidas värvitud munade abil endale õige mees valida, on jäänud (õigustamatult) unarusse. Loe lugu läbi ja saad teada, kas ikka tähistad lihavõtteid õigete kommetega.
Eestis nimetatakse lihavõttepühi mitut moodi: ülestõusmispüha, lihavõtted (viitab otseselt liha söömisele, mis tähistas paastu lõppu), munadepüha, kiigepühad (viitab traditsioonile kiikuda esimesel ülestõusmispühal suurtel puidust külakiikedel).
Esimest ülestõusmispüha tähistatakse Eestis tavaliselt pika lõuna, munade värvimise ja traditsioonipärase lihavõttemunade jahiga. Munade kaunistamine on väga levinud, tavaliselt värvitakse mune looduslike värvidega, näiteks sibulakoorte või punapeedimahlaga – ja seejärel rändavad kirjud munad juba lauda kaunistama.
Ehkki tube võib kaunistada ka kunstmunadega, on päris mune vaja koksimisvõistluse jaoks, mille käigus selgub igal aastal uus meister. See on lihtne - tuleb oma muna otsa koksida vastu vastase oma ning võidab see, kelle munakoor jääb terveks! Leidub perekondi, kus mune koksitakse aastaringselt – see on ju nii lõbus.
Paljud tänaseni järgitavad lihavõttekombed pärinevad vanarahva traditsioonidest. Üldjuhul Setomaal levinud munaveeretamise eesmärk on sama, mis munakoksimisel - vastase munakoore lõhkumine. Muna veeretatakse mööda liivakuhjatist alla eesmärgiga teistele munadele pihta saada. Kaldtee keerukusaste on täielikult enda otsustada. Võidab see, kelle muna jääb terveks!
Eesti rahvakalendris jääb kevadpüha 16. märtsi ja 20. aprilli vahele lihavõtetele eelnevale nädalale. See nädal oli oluline majapidamistööde tegemiseks nagu näiteks suurpuhastuse läbiviimiseks peale pikka talve. Antud nädala ilma järgi võis ennustada ilma kogu suveks. Kui sadas vihma, siis järgnes sellele märg suvi ning kui esines udu, siis oli oodata kuuma suve.
Kevadpüha
Suur neljapäev ja suur reede
Suurt neljapäeva peeti poolpühaks, mille käigus valmistuti suureks reedeks. Söödi kergemaid eineid, näiteks suppi. Söödud supid võisid piirkonniti erineda, kuid üks asi oli kindel: kõik puhkasid suurel reedel. Oli väga harv juhus, kui keegi sel päeval üldse kodust väljagi läks.
„Suur reede on niivõrd oluline püha, et isegi sipelgas ei lahku pesast ning leht ei lange puult."
- Eesti Rahvakalender
Esimene ülestõusmispüha
Esimene ülestõusmispüha oli sarnaselt tänapäevaga pidustusterohke. Sel päeval vahetati tavaliselt mune või anti neid kingiks. Noored inimesed said lähedalasuva külakiige juures kokku ning tüdrukud andsid poistele kaunistatud lihavõttemunad tänutäheks selle eest, et nood ehitasid kiige, millel nad sellele järgnevalt veetsid oma pärastlõuna. Inimesed kogunesid oma kodudes või kohalikus kõrtsis ning vahetasid kingitustena mune. Mune kasutati ka toitudes, enamasti munavõi ja munamäärdena.
Kuidas endale õige mees leida? Siin tulevad appi värvitud munad
Ükskõik, kas värvid mune looduslike- või poevärvidega, pea meeles, et vanarahva jaoks oli igal värvil oma tähendus: roosa iseloomustas leebust, roheline lootust, sinine truudust, kollane valelikkust ja roheline tasakaalu. Nende teadmiste järgi valisid tüdrukud endale peigmehi. Nimelt lasid nad poistel valida endale mitut värvi munade seast lemmiku ning said seejärel nende valikust sõltuvalt hinnata nende iseloomu.
Lihavõttetavad ja kevadised traditsioonid varieerusid erinevates Eesti piirkondades. Mõningaid neist vanadest lihavõttetraditsioonidest tähistatakse igal aastal Tallinnas Vabaõhumuuseumis. Lisaks võib külastada Setomaad Lõuna-Eestis, et õppida ka sealseid tavasid paremini tundma.
Lihavõttete juurde kuulub alati kindel menüü. Tähtis pole mitte niivõrd see, mida teha, vaid millest teha. Lauale sobivad siis muna- ja kohupiimatoidud. See ei tähenda ainult keedetud muna ja pashat, vaid ka näiteks salated, magustoite või küpsetisi, kus on muna (ja kohupiim) sees. Ja tänapäeval on kindla koha meie lihavõttelaual võtnud sisse šokolaadist munad. Kiriku traditsioonide järgi lõpeb ülestõusmispühadega paast ja võib jälle liha süüa – niisiis on igasugune lihatoit ka laual teretulnud.
Allikas: Eesti Rahvakalender II, koostanud Mall Hiiemäe, Tallinn: Eesti Raamat, 1981.
