Noarootsi ja Nõva

Üks Noarootsi looduslikke vaatamisväärsusi on "laulva" liivaga rannad. Peraküla, Nõva, Roosta ja Keibu on suurepärased kohad mereäärseks puhkuseks, surfamiseks, purjetamiseks, marjakorjamiseks, kalastamiseks ning muidugi lihtsalt rahu ja vaikuse nautimiseks. Kevadistel rändudel saabuvad siia kümned tuhanded linnud, seetõttu on paik üks paremaid Eestis ka linnuvaatluseks.

Nõva Püha Olevi kirik on üks vähestest säilinud puukirikutest ja üks väiksemaid kirikuid Eestis üldse. Kiriku omapäraks on erineva kujundusega puupingid naistele ja meestele. Piirkonnas kulgedes on põnev jälgida kakskeelseid kohanimesid, pärandit rannarootslastest, kes enne Teist maailmasõda moodustasid paiguti üle poole elanikkonnast.

Noarootsi nime päritolu on endiselt ebaselge. Etümoloogiline seletus ütleb, et rootslased kandsid vööl kotti või nuga, sellest ka nimi Noarootsi (Rootsi tähendab eesti keeles "Rootsi" ja noa - "nuga"). See tõlgendus ei kõla eriti veenvalt, seetõttu otsitakse nimele selgitust tänaseni.

Aastani 1770 oli Noarootsi eraldi saar ja merepõhja kõrgeim punkt oli selles kohas, kus praegu asub Paslepa mõis. Saared sulandusid aga järk-järgult üksteisega ja nende ühendamine mandriga toimus 19. sajandi keskel.

Eestirootslased elasid Noarootsi piirkonnas juba 13. sajandil ja tegemist oli ainsa Mandri-Eesti kihelkonnaga, kus rootslased moodustasid enamuse. Eestisse saabunud rootslastele anti mitmeid privileege, mis koosnesid nii liikumisvabadusest kui ka madalamatest maksudest.

Liivimaa sõja (1558-1583) tagajärjel sattus Noarootsi Rootsi võimu alla, seda kuni aastani 1710. Ühelt poolt tähendas Rootsi aeg vaimuelu taaselustamist: noarootsis asutati Eesti esimene talupojakool ja tekkisid uued kirikud. Teiselt piirati rannarootslaste vanu õigusi. Põhjasõja ajal (1710–1711) kannatas Noarootsi suure katkuepideemia all, elanike arv vähenes 2/3 võrra, mitu küla surid täiesti välja. Mahajäetud küladesse saabusid eestlased, millega algas Noarootsi eestistamine.

19. sajandi keskel algas Noarootsis uus vaimne taaselustamine, mis jätkus 20. sajandil: avati Rootsi kool ja rootsikeelne raamatukogu, asutati esimene lauluühing, ilmus esimene rootsi kalender ja asutati Rootsi haridusselts. 1920. aastatel avati Pürksi mõisas rootsi keeles põllumajandus- ja rahvaülikool, mis tegutses 1943. aastani.

Esimese Eesti Vabariigi ajal ehitati Riguldis laevu, mis suurendas rannarootslaste suhtlus oma kaasmaalastega Soomes ja Rootsis. 1934. aastal elas kihelkonnas 4388 elanikku, neist 2697 olid rootslased. Enamik neist lahkus Eestist Nõukogude perioodi alguses, kui mereäär muutus piirialaks ja seda valvati hoolikalt.

Uus ajajärk Noarootsi ajaloos algas 1980. aastate lõpus, kui “raudne eesriie” kadus ja kohalikud elanikud said oma koju tagasi pöörduda. 1989. aastal jätkati rootsi keele õpetamist, 1990. aastal avati Noarootsi gümnaasium.

Vaba ja muretu õhkkonna poolest tuntud Dirhami sadamat külastavad nii purjekad kui ka matkajad. Kuulus samanimeline kohvik asub rannas, kust avaneb vaade Osmussaarele ja kaunile päikeseloojangule. Saab mekkida kohalikku kala.

Matkamine ja seiklused

Ümbruses asuvad maktarajad on mitmekesised. Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkarada läbib üheksat maakonda. Liivanõmme õpperada algab Nõva looduskeskuse juurest, läheb ümber Allikäjärve ja kihutab Uueijõele. Siin kulgeb Läänemere romantiline 1200 km pikkune Ranniku rada. Peraküla liivarannikult kulgeb rada läbi metsade, luidete ja tutvustab Nõva kultuuripärandit. Lisaks peetakse Noarootsit üheks parimaks linnuvaatluskohaks. Roostal on seikluspark.

Dirhami sadamast saab sõita Osmussaarele. Legendi järgi on sinna maetud Odin ise - germaani-skandinaavia mütoloogia kõrgeim jumal. Samuti pole saarest kaugel Neugrundi meteoriidikraater, mis tekkis meteoriidi langemise tagajärjel 535 miljonit aastat tagasi. Kraater jääb umbes 60–80 meetri sügavusele. Rannikul näete tohutuid gneissbrechi kive - need tõsteti meteoriidikraatri põhjast. Osmussaar on pikka aega olnud Nõukogude sõjaväebaas. Hooneid seal palju pole – ainult tuletorn, kabeli varemed ja väike külalistemaja.